Urmas Vadi. Kuu teine pool. Tartu: Kolm Tarka, 2023. 382 lk. 28.50 €.
„Kuu teine pool“ on Urmas Vadi viies romaan, mis juhib lugejat läbi autori põlvkonna kasvamise kümnendite, eelmise sajandi 80ndatest 21. sajandi algusaastatesse, teejuhiks poiss, kelle perekonda võiks pidada tavaliseks ajale iseloomulikuks tuumikperekonnaks… või siis ka mitte nii tavaliseks, see oleneb juba lugejast. 2023. aasta hilissügisel ilmunud teos on juba saanud rikkalikult tagasisidet, mis viitab ka, et romaani huviga oodati. Retseptsiooni üldiselt kiitva tooni järgi võib arvata, et lugejate ja kriitikute ootused said laiemas plaanis täidetud. Selle poolt kõneleb lisaks hulgale arvustustele nii professionaalsete kriitikute kui raamatublogijate klaviatuuridelt ka ridamisi nominatsioone ja auhindu, teos oli Tammsaare kirjandusauhinna ja Kulka proosaauhinna nominentide seas. „Kuu teine pool“ on (vähemalt Vilde kirjandusauhinna žürii arvates) vildelikem teos 2023. aastal, „soe ja tundlik romaan, mis imelise kerguse ja sügavusega avab nii ajastut, eestlase olemust kui ka Eesti vabanemisaega“.[1] Etteruttavalt võin öelda, et imelist kergust mina ei tajunud, kuid teose lugemine läks tõepoolest ludinal, Vadi lihtsalt on sündinud jutuvestja. Aga lugu ise ei ole kergete killast, see ongi „inimhinge sügavusse tungiv teos“,[2] nagu auhindajad on sedastanud.
Enne kui romaani sisu juurde minna, oleks vist õiglane tunnistada, et Vadi loomingu suhtes on mul olnud kergeid eelarvamusi, varasemalt Vadi loomingut lugedes on ka minul ette tulnud tõrget „muheduse“[3] ehk selle suhtes, mille kohta vist käib see juba eesti kirjanduskriitikas kanda kinnitanud termin „vadilik“. Tõsi, selleski romaanis ei puudu huumor, muhedus, olgu siis või „vadilik“ huumor, naljakat on küll, küllaga, kuid see, mis nalja taga on, mille üle nalja tehakse, on tõsine ja tõsiseltvõetav ja naer võib olla ka üsna kibe muie või isegi naer läbi pisarate. Vadi ongi kirjutanud realistliku romaani! Mis omakorda ei tähenda, et asjad vahel üle võlli ei lähe, see ei tee aga teost kuidagi vähem realistlikuks, olgem ausad, päriselus on asjad vahel veel palju rohkem üle võlli, kui kirjanik kirjutab ja lugeja usub, ning kõige uskumatum osa mõnes loos võib olla hoopiski just see, mille autor otse elust muutmata kujul on maha kirjutanud.
Arvustajad on seda romaani iseloomustanud kui ajasturomaani, seega piisava haarde ja sügavusega teost, et vastata isegi müütilise Suure Eesti Romaani kriteeriumidele.[4] Kuigi ajastu edasiandmine on detailides, tegelaste meeleseisundites, nende valikutes ja ka teost läbivas ajastut illustreerivas heliribas tõesti õnnestunud (eriti täpselt ja kihiliselt veel teose esimeses pooles), siis vähemalt samavõrra kui ajasturomaan või isegi rohkem on see ikkagi suheteromaan, lugu inimestest ja nendevahelistest suhetest, mis enamasti ei ole lihtsad. Vahel on need lausa toksilised, nagu perekonnasisesed võimusuhted ja sõltuvussuhted, ning piinarikkad, nagu armastus. „Oma kõige vastikumat mina näitame me vaid kõige lähedasematele inimestele,“ tõdeb jutustaja (lk 101) ja näitab omakorda meile, kuidas need kõige lähedasemad võivad olla ka kõige kaugemad ja arusaamatumad inimesed meie ümber. Ometi on just nemad omad, ja kui me ka ennast neist valu pärast lahti rebida püüame, ei saa me neid sidemeid kunagi täielikult läbi lõigata, meie vanemate pärand on alati meie küljes, seda on sama võimatu ära saada nagu kuivanud ehitusvahtu korterit remontinud isa ja ema paljaste käte küljest (lk 151).
Perekonna (ja romaani) süda on ema, kuid see süda on haige, loperdav süda, nagu autor ema vaevusi kirjeldades väljendab. Ja südame ajab tihti loperdama just see, kui teised inimesed, eelkõige lähedased nagu abikaasa, lapsed, aga ka sugulased, naabrid või kolleegid ei vasta ootustele. Lugejal oleks lihtne ema kohe üsna alguses enda jaoks paika panna, see on ju tänastes terminites ehtne toksiline, nartsissistlik, domineeriv lapsevanem, keda juhib soov valitseda oma laste elu ning kes teeb seda (edukalt) läbi ohvrirolli, kasutades oma haigust perekonnaliikmetega manipuleerimise tööriistana. Emaga lohiseb esmapilgul kaasa nõukaajale peaaegu stereotüüpne initsiatiivitu, passiivne isa, kes äärmise häda korral on siiski suuteline oma kilbi alt väljuma ja mingid asjad korda ajama. Lisaks ka ajastule iseloomulik väljapääsmatuse tunne, olukordade staatilisus, pole kombeks ega tule kellelgi pähe lahkuda, lahutada, ära kolida, paremat elu otsida. Ja kas järgmine oleks siis parem?
Ühel hetkel küsib peategelase õde Kerli endalt, kas see inimene ikka on tema ema, ja ema ei suuda samal ajal uskuda, et tema järeltulija, tema enda liha ja veri võib olla selline (lk 112), nii kauged ja arusaamatud on kõige lähemad sugulased ühel hetkel üksteise jaoks. Kerli ongi romaanis see tegelane, kes asub kangelase teekonnale, ennast vabastama, see on võimalik tänu sellele, et Kerlil pole emaga olnud kunagi nii tugevat sidet kui Tomil. Tom, kes on algusest peale emaga lähedane, on seeläbi ka temast rohkem sõltuv ja ema mõju all. Toksiline vanem peab oma tundeid alati tähtsamaks kui lapse omi, nartsissistliku vanema üks tunnus on ka oma laste mängimine üksteise vastu, ühte teisele eelistades ja lastes rivaliteeti tekitades. Kerli on tüdruk, sellised emad vaatavad tütreid tihti veel ka kui rivaale ning kohtlevad juba seetõttu poegi paremini. Tom tabab ära, et ema eelistab teda, ta tunneb sellest rõõmu ja kasutab võimalusel ka oma privileegi ära. Kuid ta armastab ka oma õde ning tunneb tema pärast muret.
Ema eesmärk näib olevat siduda lapsed (ja mees) enda külge nii, et nood oleksid temast sõltuvad, ning taolises süsteemis on igaüks, kes julgeb pürgida iseseisvusele, määratud mustaks lambaks. Selle perekonna must lammas on seega Kerli, kes on algusest peale vaimselt tugevam ja iseseisvam kui teised pereliikmed, seda hoolimata isegi teismelisena diagnoositud haigusest, mis lööb omakorda mõra ema loodud ideaalsesse pilti perest, kus „pole kunagi olnud hulle, petiseid ja suitsetajaid“ (lk 7). Kerli paranemise teekond on keeruline ja täis tagasilööke, kuid ta rühib edasi muljetavaldava jõuga, samal ajal kui ema püüab jätkuvalt sekkuda. Kerli lootus paraneda lapsepõlve hingehaavadest on suurem ka seetõttu, et temal on õnnestunud varakult oma väärtusest teadlikuks saada ja seda säilitada, kuid tagasilöökidest ei pääse temagi. Selgub, et trauma on ikka alles, ja rahuldamata tunnustusvajadus, lapse loomuomane soov saada lõpuks ema heakskiitu (ja armastust) kulmineerub vanemate kutsumisega aiapeole, kus ta saab küll loodetud kiituse, kuid selle nullib ema oma tegelike ootuste väljendamisega Kerlile, milleks on laste saamine, just see, mille Kerli on ise enda jaoks välistanud. Kerli käitub tänapäeva psühholoogide soovituste järgi (kuigi ta ise ei nõustu Tomi palve peale koos teraapiasse minema) peale aiapidu täiesti õigesti: katkestab suhte toksilise vanemaga.
Tom on emast emotsionaalselt tugevamalt sõltuv ja kaude hakkab see mõjutama tema teisi suhteid, suhe, mille ta lõpuks täiskasvanuna leiab, on naisega, kes tundub tema emale nende kohtumisel äravahetamiseni sarnane ta endaga – on nagu õde (lk 307).
Kuid siinkohal võiks nüüd küll harrastuspsühholoogi prillid eest visata, Alice Cooperi „Poisoni“ (üks romaanis kõlavatest taustalugudest) kinni panna ja tõdeda, et Vadi ongi kirjanikuna suurepärane inimhinge insener ning suudab meie kõrvalekalded, pained, hirmud ja soovid meisterlikult meie ette laotada, nii et neist kantud suhete nähtamatu pingul võrgustik saab nähtavaks. Vadi on empaatiline ja mõistev kõigi oma tegelaste suhtes, lõpuks näeme ka ema seismas silmitsi oma lapsepõlvega ja haavatud väikest tüdrukut temas. Naabrinaine Reeda tegelaskuju annab näiteks aga võimaluse ajusid ragistada: kas tõesti Nosferatu-taoline vaimne vägivallatseja väärib ka armastust ja miks, isegi veel sellist, mis kestab peale surma?
Võibolla on kõik hoopis lihtsam. Me soovime lähedust ja vajame armastust, ei oska, kukume läbi, õpime, õpime veel, saame haiget ja teeme haiget. Ja armastuse teekond võibki olla väga pikk ja piinarikas, ohvreidki nõuda, kuid siiski hästi (?) lõppeda, nagu romaanis onu Andresel ja Avel, kes „püüdsid elada nii, et enam üksteist ei lämmataks ja ei jääks ka igatsuse kätte lämbuma“ (lk 188). Kas see ei olegi mitte ideaalse suhte valem? Ka passiivne, kohati isegi abituna näiv isa suudab ennast kriitilistel hetkedel üllatuslikult mobiliseerida ja õpib lõpuks isegi teisi toite valmistama kui kama.
Kellele ma tahaksin Vadi uut romaani soovitada? Kindlasti ei tohiks „tõsine“ Vadi pettumust valmistada ka lugejale, kes Vadit seni tema kirjutamislaadi pärast on armastanud, „vadilikkus“ on ka selles romaanis ikka alles, naerda saab, kohati võtab tegevus üles sürrealistlikud või lihtsalt veidrad pöörded… kuid elu ongi veider, vahel veidram veel kui kirjandus. See raamat on ka sulle, kes sa oled mõnikord mõelnud, et su perekond ei mõista sind. Või sulle, kes sa oled ahastusega taibanud, et ei saa oma lähedastest üldse aru. Või sulle, kellel on küll justkui armastav ja hooliv perekond, aga ikka oleks elust nagu midagi puudu, nagu suhkur oleks sefiiritordist ära varastatud (lk 57). Lõppude lõpuks oleme me kõik ainult inimesed, kes tahavad, et meid armastataks, ja on nõus selle nimel kannatama. Ja üldse, kuidas me ilma Vadi lugemata saaksime teada pagarite kannatustest?
Armastust avaldatakse Vadi romaanis harvem sõnades, rohkem väikestes ja suuremates tegudes, hoolimises. Nagu eluski. Julgeksime me vaid oma armastust näidata, enne kui tuleb see viimane, öine kõne. Sest „kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris sinu oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!“ (lk 276).
[1] I. Grünfeldt, Urmas Vadi romaan „Kuu teine pool“ kannab vildelikkuse oreooli. Virumaa Teataja, 05.03.2024.
[2] Sealsamas.
[3] S. Grigorjeva, Mis viga sul muhe olla, mees? Sirp, 22.01.2022.
[4] M.-L. Müürsepp, Varjus tunnete väega suure eesti romaanini. Sirp, 26.01.2024.