Vaatenurk

Piret Põldver. Suunurgad. Tartu: Kastani Tänava kirjastus, 2023. 80 lk. 19.50 €.

Kirjutan neid ridu sügavas leinas. Arvan, et ma pole ehk ainus, kes on viimaste aastate sündmuste valguses (pandeemia, Venemaa agressioon, sündmused Lähis-Idas) leidnud end aktiivselt mõtlemas surmast. See on läbi sotsiaal- ja peavoolumeedia, erineva statistika, doomscroll’imise, tohutu piltide- ja videovoo, ka õudusunenägudena – muutunud me igapäevaseks kaaslaseks. Võimalik, et selle tõttu mõjus Piret Põldveri uus luulekogu „Suunurgad“ kuidagi rahustavalt. Tegeleb raamat ise ju sügavalt tunnetatud melanhoolia, depressiooni või ka lihtsalt olemise talumatu talumatusega: „Sõber küsis täna, kas minu meelest on ka elu raske. Või ainult talle tundub nii?“ (lk 34); „Sündmused, millest ei räägita, löövad tasakaalu uppi, ja ratas hakkab kruusatee peal vänderdama, sündmused, mille kohta ei ole sõnu“ (lk 14); „Kui pole millestki kinni hoida, / siis pole millestki kinni hoida“ (lk 9).

Jah, elu on raske. Aga mõnel on ta eriti raske. Mul näiteks ta nii raske veel pole. Kirjutan neid ridu ju soojas toas, elektrivalgel, veepudel kõrval ning ei pea (veel?) muretsema, kas jään ellu või ei. Pommid ei lange mulle ega mu lähedastele kaela, saan endiselt ise valida, kas tahan elada või ei. Näib, et see ongi tänaseks saanud mu jaoks mingiks veidraks vabaduse definitsiooniks: võimalus otsustada ise oma surma üle. Päris korralikul hulgal maailma asustavatest inimestest seda privileegi ju pole. Nemad ei saa mõlgutada omi mõtteid mõnel vihmaselt ängistaval õhtul – kui on näinud neid lõputuid Instagrami õudukaid Gaza lastest –, et kas elamine on ikka vaeva väärt või ei? Kas peaks end ära tapma või jooma veel tassikese kohvi? Mõelge, kuskil maailmas võitlevad inimesed antud hetkel ellujäämise nimel, aga sina mõtled vabatahtlikule endalt elu võtmisele…

Piret Põldveri uus kogugi näeb maailma pigem tumedates toonides, see on natuke nagu poeetilis-retooriline must auk. Mingis mõttes koorub tekstidest välja mõte: elu = lein. Leiname näiteks lapsepõlve, noorusaega, leiname inimesi, keda armastasime või keda ei jõudnud armastada, leiname järjekordse halli hommiku saabumist, leiname selle kiiret möödumist (kui pole oma päevaga veel midagi asjalikku teinud, aga juba, näed, ongi keskpäev käes), leiname väiksemaid ja suuremaid kaotusi nii isiklikus elus kui avalikus sfääris. Leiname isegi valu, kui seda enam pole. Isegi kui mõistet ennast ei mainita otseselt üheski tekstis, on ta seal nende teiste sõnade taga ja taustal siiski kohal ja olemas. „Suunurgad“ on täis tekste, mis on otsustanud metafoorselt hoida oma huuli kriipsuna koos, siin ei näidata end kuidagi õnnelikumana, kui seda parasjagu ollakse: „Talv liigub teosammul. / Külmale järgneb külm. / Venib nagu lõputu rong, / milles istun vastu tahtmist, / oskamata maha astuda. / Kusagil on keegi mind pannud siia / ja kusagil väidetakse olevat peatus“ (lk 17); „Näen naisi, kes riputavad pesu, neil on väikesed lapsed / juba aastaid / ja kittel seljas. // Ma ei taha / riputada seda pesu / aastaid, / lapsed on endiselt väiksed“ (lk 33).

Ometigi kogu selle tumeduse taustal lasevad tekstid vähehaaval välja kooruda ka helgematel mõtetel. Va augus olemine avab mingis plaanis ka uusi elus olemise kihte, mis sest et tumedaid ja tummiseid. Küsimus on selles, kui kaugele ja sügavale sellega kaasa võib minna, ilma et ses lõplikult ära lahustuks. Või äkki teatud liiki lahustumine ongi vajalik? Belgiast pärit filosoof Vinciane Despret kirjutab raamatus „Meie tänulikud surnud“ – mis räägib elavate ja mitte-enam-elavate omavaheliste suhete poorsetest piiridest –, et surnud loovad uusi territooriume, nad on otseses mõttes geograafid, kes suunavad meid nägema ja kogema uusi paiku, teisi ruume ja mõtteid, joonistades välja nii mõttelisi kui füüsilisi marsruute, millest meil enne polnud aimugi.^[1] Lugedes Põldveri tekste näis, nagu kõneleks autoriminagi seal kui mitte surnute, siis lugejale tundmatute kadunud või salajaste agentsustega, mitteinimsusega, mis-kes suunavad autorit nägema-tajuma uut(moodi): „Ma hakkasin teda kuulama. / Tundus, nagu laip oleks rääkinud. / Mida on temal mulle öelda? / Temal, kes mulla all või keldris kõik need aastad lebas / sel ajal, kui mina / püüdsin eluga kuidagi edasi minna. / Mida on tema silmad näinud / peale ööpimeduses roomavate satikate / niiskel seinal … Ma hakkasin teda kuulama, / ja ta kosus. / Kopituse hõng, mida ta voodile varem oli jätnud, / hajus. … Ma ei leidnud selles kunagi päriselt mõtet. / Aga see meeldis mulle“ (lk 54–55); „Tema kuma käib minuga mööda linna kaasas, / pressib kohvikuaknast sisse / ja kutsub neisse vähestesse kohtadesse, / mille kohta ta jõudis öelda, / et ta neis sageli lõunatab, / me õieti ei tundnudki teineteist / ja juba tuli maha matta“ (lk 66); „Olen näinud sind nii palju alates sellest, kui sind enam ei näinud. / Mõned sinad on samasuguse soenguga ja õlgadega, / aga lühikesed ja masajad. / Teised sama pikad, aga hoopis vaiksema häälega“ (lk 71).

Feminist ja filosoof Nina Lykke aga sedastab raamatus, mis samuti räägib leinast, hoopis nii: „Dualistlik kristlik mõtlemine on tõepoolest püüdnud ületada lõhet elavate ja surnute vahel, keskendudes surematule hingele ja leinava „mina“ võimalusele end lohutada, oodates samas uut suhtlemist taevases surmajärgses elus. Kuid immanentsusfilosoofilises raamistikus tuleb tajumatuse müüri ületamise teid otsida kehast, mateeriast ning trans- ja interkorporeaalsetest kooslustest, mitte aga „hingest“, mida mõistetakse kui mateeriast igavesti lahutatud väljamõeldud immateriaalset entiteeti.“^[2] Kuigi tsitaat on ise päris keeruline, võib kokkuvõtvalt öelda, et Lykke sedastuses toimub immanentsus-filosoofilises raamistikus leinava mina ümbersuunamine-suundumine-mudimine hoopis teistsugusele „mina“ ja „sina“ kogemisele. Sellisele, kus mõlemad võtavad hoopis uue, eba/mitteinimliku kuju, võimaldades sedasi teistsugust „kohtumist“ leinava ja leinatava vahel. Tegemist on vitaalse ja posthumanistliku leina kontseptsiooniga, kus nii kristlik hinge/mateeria kui ka kartesiaanlik vaimu/keha binaarsus ületatakse. Leinaja leiab leinatava uues tähenduste konstellatsioonis, muutudes endalegi teatud mõttes võõraks. Selleks peab ta võimaldama endal muutuda kindlate piirjoontega, eneseküllasest ja n-ö väljajoonistatud inimesest hoopis tajutamatu(ma)ks, ebainimlikuks ja n-ö molekulaarseks – radikaalselt lahustunuks – avanemaks hoopis teistsugusele suhtele sellega-millega, keda-mida leinatakse või igatsetakse, seda kas siis inimese või näiteks hoopis loodetava parema enesetunde osas.

Näikse, et Põldveri autorimina muuhulgas katsetabki iseenese (ja teise) inimeseksolemise lahti-har(j)utamisega, muundudes avatuks uutele enese (ja teise) kogemise viisidele ja metamorfoosidele. Terve Põldveri kogu on täis tekste, kus autorimina kehaline terviklikkus (n-ö enese molaarsena tajumine deleuze’ilikus mõttes-võtmes)^[3] asendub enese molekulaarsena tajumisega: „Olen kehatud silmad, / aega kinni jäänud, / ja jälgin vaikivat maastikku, / rohelisega ääristatud jõge. // Tuul puhub silmade tagant läbi“ (lk 26); „Kopsud, kuhu on valgunud / lämmatatud vajaduste tükid, / mida köhin pärastlõunal üksinda köögikraanikaussi“ (lk 37); „Silmadest voolab välja tükke, mida kõrist alla neelata on valus. / Õhtu kleepub kehale nagu udu, / lumi teedel on sulanud, / tükiti libe, määrdunud, / näen kurja vaeva, / et iseenda tükke sulatada“ (lk 61). Just nimelt selle tõttu leian, et kuigi tekstide enese tonaalsus on tihti melanhoolne ja depressiivne, on ta kummati korraga nii elu eitav kui jaatav, lihtsalt see jaatamine on teine, väljendub teisiti. Nii enda kui ümbritsevaga suhestutakse siin enese terviklikuna tajumise asemel hoopiski enese n-ö taandamise teid pidi. Sestap kui lugeda tekste näiteks Lykke pakutud posthumanistlikust immanentsusfilosoofilisest võtmest lähtuvalt, räägivad need hoopis enese ja muu maailma vitaalsena (elusana) tajumisest keset üleüldist ja isiklikku augus olemist, leina, kurbust, depressiooni, melanhooliat, argitraagikat ja minnalaskmist: „Aga vahel üksinda jäädes, / kui pole mõni päev uudiseid lugenud ja pilved hakkavad / selgima, / tajud õrnalt seda udu, millesse oled mattunud, / seda tuult, mis puhub sind väikeste asjade suunas, / seda vabadust, millest ei oska enam mõeldagi“ (lk 12). Aga et seda märgata, peab lugeja ennastki n-ö taandama tervikust osadeks ja muutuma isegi molekulaarseks, muunduma kehaks, mis on võimeline lugema kopsudega, silmade taga olevate lihastega, päev läbi kõndinud päkkadega, kehatute silmadega, ühesõnaga organiteta-keha-lugejaks muutuma, noh. Ah, puhuks seda vabaduse tunnet, millest ei oska enam mõeldagi, kuidagi meie kõigini!

^[1] V. Despret, Our Grateful Dead: Stories of Those Left Behind. Tlk S. Muecke. Minneapolis, 2021.
^[2] N. Lykke, Vibrant Death. A Posthuman Phenomenology of Mourning. London, 2021, lk 125.
^[3] G. Deleuze, Logic of Sense. Tlk M. Lester jt. London, 2020.

Piret Raud. Nimepanija. Tallinn: Tänapäev, 2022. 158 lk. 23.99 €.

Piret Raua ülemöödunud aasta oktoobris ilmunud novellikogu „Nimepanija“ oli mullu üks enim tähelepanu ja tunnustust pälvinud raamat. Teose avalugu „Pink“ võitis Tuglase novellipreemia, kogumik oli 2023. aasta Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaat ning valiti ka Rahva Raamatu poolt Aasta Raamatu finalistiks. Ühinen teosele osaks saanud kiidusõnadega – „Nimepanija“ on kaunilt kujundatud, stilistiliselt terviklik ning küpsel jutuvestjahäälel kirja pandud. Ometi pole tegu „kerge“ teosega. Nii autor ise kui varasemad arvustajad on raamatut nimetanud süngeks, lugude meeleolu kõhedaks ja lootusetuks.

Mulle tundub, et „Nimepanija“ tõlgendamisel on kasu eelkõige robootika ja animatsiooniteooria valdkonda kuuluvast mõistest „õõva org“. Seda kasutatakse inimtaoliste robotite või arvutigraafikas loodud tegelaste poolt tekitatud ebamugavustunde kirjeldamiseks. Kui fantastilised, zoomorfsed või geomeetrilised tegelased on vaatajale kergesti omaksvõetavad, siis inimnäolised olendid, kelle liikumises, miimikas või proportsioonides mingisugune nihestatus avaldub, tekitavad publikus vastumeelsust. Seesama õõv hiilib ringi ka Piret Raua lugudes, mis sündmustiku ja tegelaste poolest on justkui igati argised ja tuttavlikud, kuid täpselt paraja üleloomulikkuse annusega tembitud, et lugeja õõva oru veerele juhatada.

Kohati on isegi raske näppu peale panna, kas kõhedus tekib koloriitsetest võrdpiltidest, lühilugude minajutustajate maailmatajust või on reaalsuse pealispind tõepoolest mõranema löönud. Piret Raud ei vajuta fantastika gaasi kunagi liiga järsult põhja, vaid laseb õdusatel, kodustel situatsioonidel – küla jaanipäev, suvi vanaema pool, nukuteatrietendus – pisitasa reaalsusest irduda.

Stilistiliselt on teos tõeline maiuspala. Raua kujundiloome suudab vaid paari lausega luua keskkonna, anda aimu tegelase meeleseisundist ning panna lugeja maailma kohta küsimusi esitama. „Naiste jalad näisid sama rasked kui pingil: muist beežidesse sukkpükstesse peidetud, enamus paljad, lahtiste kingade teravate servadega rihmad soonimas laiu labasid. Need olid seismisest tursunud jalad, töötavate tublide naiste jalad, sellised, mis kannavad leplikult kogu maailma murede süngust“ (lk 10). Kirjutaja sisepilk on kaunilt lehekülgedele tõlkunud, kirjeldused on ühtaegu detailirikkad ja tundlikud, täpse sõnakasutusega ning liigse koormata.

Tooni annab seegi, et autor on tuntud ka kunstniku ja raamatuillustraatorina. „Nimepanija“ lood ei nõua tormilist sündmustikku, tihti piisab vaid kurjakuulutava keskkonna maalimisest. Näitena lõiguke novellist „Grelot“: „Värvid, mis siin valitsesid, olid üleküpsenult tumedad, erinevad violetsed ja lihakarva punased – ma näen praegugi neid toone silme ees –, sekka mürkrohelist ja oranži, mis siin-seal tuleleegina sähvis. Kõik lillad koos lõid atmosfääri, mis mitte ei toetanud, nagu mu arvates üks kodu oleks pidanud tegema, vaid neelas“ (lk 45).

Nagu raamatu tagakaanetekstistki aimdub, on enamike lugude keskmes indiviidi ja sootsiumi konflikt. Võimetus või soovimatus kuuluda. Kollektiivi ühtne mass neelab aga tõrksa üksikisiku siiski endasse või sülitab läbiväntsutatult välja. Sotsiaalse kuuluvuse fatalism on teose trööstitu ja lootusetu tonaalsuse teine oluline allikas. Isegi teadvusetu maailm avab neis lugudes oma unised silmad ning hoiab saatuse eest pagevaid peategelasi oma raudses haardes: kartul klammerdub idudega pahaaimamatu lapse sõrmede ümber, pink haarab endasse uustulnuka istmiku, sipelgad kannavad minema naabri vara.

Lootusetuse ja üksilduse tunnet joonib korduvalt alla kõrvalseisjate ükskõiksus toimuva suhtes. Pea ära keeramise ühiskondlik-kultuurilisi tagamaid on veenvalt avanud Alexandra Tuuling oma arvustuses Värske Rõhu veergudel.^[1] Raamatu ilmumise puhul ERR-ile antud usutluses mainis Piret Raud, et iga raamat peegeldab oma kaasaega ning 2022. aasta süngus jõudis ka „Nimepanija“ kaante vahele.^[2] Päevakajaliste sündmuste, terava ühiskonnakriitika või satiiri asemel uurib autor aga hetkel akuutsete murede juuri – vaikimist, vääriti mõistmist ja eskapismi. Väikesed, inimeste igapäevaellu ja sotsiaalsetesse normidesse juurdunud mustrid võivad sama palju kurja sünnitada kui häälekamad või suuremastaabilised sündmused.

„Nimepanija“ mõjub eesti maagilise realismi traditsioonis värskendavalt just vastuoksuste poolest. Hoidmata kramplikult kinni reaalsusest, suudab ta ometi kõnetada kaasaega. Fantastilistele pööretele vaatamata ei mõju lood eskapistlikult, vaid pigem võimestavalt, kaasaelamisele kutsuvalt. Kriipiva õuduse ja süngete süžeepöörete kõrval suudab teos säilitada mingi piretraualiku hubasuse. „Need oleksid justkui kirjutatud õdusas, helgelt valgustatud toas, kus õhus hõljub kakao- ja küpsisearoom,“ märgib Sirbi veergudel Karola Karlson.^[3] Vanamoelise romantika ja kaasaja olme, õõva ja armsuse lootusetu läbipõimumine, mis algab juba teose särava kujunduse ja lugude meeleolu vahelisest kontrastist ning saadab lugejat kuni viimase leheküljeni, ongi ehk õõva oru kõige meisterlikum teostus. Ebamäärane tunne, et midagi on valesti, vaatamata kaunile keelele, sõbralikule kujundusele, soojale jutustuslaadile ning tormiliste sündmuste puudumisele.

„Nimepanija“ ei ole kindlasti lasteraamat, kuid teose lehekülgedel kohtab lapsi ometi palju. Pahatihti toovadki just nemad lugudesse kaasa ohutunde. Vägivaldsus, pahelisus või julmus tulevad eriti reljeefselt esile lapsepõlve süütuse ja armsuse taustal. „Grelot’“ julmad hoovimängud, ingelliku välimuse, kuid saatanliku meelega tüdruk „Aiapäikapikus“, peahaavaga poisike lühiloos „Päeva parim hetk“ või loomamaskidega publik „Katarsises“ mängivad kõik vastuoluga laste puhtuse ning vägivaldsuse vahel. Kohati toob see meelde õudusžanri meistri Stephen Kingi teosed, kelle „Surmahotelli“ tontlikud Grady õed, tagakiusatud Carrie või telekineetiliste võimetega Charlie McGee on selle kunstilise võtte äärmuseni viinud.

Ometi julgustan kõiki, kes ei ole veel seda teekonda ette võtnud, ühes „Nimepanijaga“ õõva oru nõlvadele rändama, sest kogu ambivalentsusele ja süngusele vaatamata usaldab Piret Raud oma lugejat ning jätab publiku otsustada, kui lähedale lugude tegelased endale lasta või kuidas toimuvat tõlgendada. Kes soovib, leiab sealt ohtralt rajakesi tänapäeva ühiskonda. Teised võivad aga loetu fantastika või maagilise realismi ohutusse kaugusesse paigutada. Kaasahaaravat ja nauditavat lugemist pakub teos igal juhul.

^[1] A. Tuuling, Unelmad rohelisemast rohust ja sinisest taevast. Värske Rõhk, 2023, nr 85.

^[2] K. Viilup, Piret Raud jutukogust „Nimepanija“: see on kõige süngem raamat, mille ma kirjutanud olen. Kultuur.err.ee, 17.10.2022.

^[3] K. Karlson, Puändipalang, mille tulekeel neelab kõik. Sirp, 16.12.2022.

Andrus Kasemaa. Au kolhoosikorrale! Tallinn: Varrak, 2023. 224 lk. 22.90 €.

Inimestele läheb korda, kui neile öeldakse ilusaid sõnu, isegi kui nad seda eitavad. No on selliseid tumedaid tüüpe, kes ütlevad, ei täitsa suva, teiste arvamus ei huvita, aga eks ikka huvitab ja ka nemad on meelitatud, kui neile sosistatakse, et sa oled täna veel kaunim kui eile, või et sa jätkuvalt arened ja üllatad meid ikka uuesti ja uuesti! Sa oled nagu põhjatu kaev! Keegi ei taha kuulda, et sa oled ikka täitsa paksuks läinud, jälle sa närid küüsi, rohkem me enam sulle raha ei laena, saa ise hakkama ja õpi oma elu planeerima! Hiljuti lausus meie peaminister, kes ütleb üldse viimasel ajal kas liiga palju või liiga vähe või liiga hilja, kuid nüüd siis nii – Ma olen inimene, mitte näitleja! Seepeale hakkas meie teatriringkond kihama, paljud tundsid end solvatuna, kas siis meie ei olegi inimesed!? Ka kirjanikele saab palju solvavaid asju öelda, aga üks tuimemaid lauseid on – Uue raamatuga näitab kirjanik (eesnimi… perekonnanimi…) end oma tuntud headuses. Kujutage ette, teine on mõelnud, rähelnud unetuna voodis, keeranud linu käkra, valutanud südant ja hinge, kogunud ainest, käinud võõrastes ja väsitavates paikades, kohtunud inimestega, kelle käest loodeti mingit ainest saada, aga ei midagi, see oli vaid raisatud aeg ja vaev ja ei jäägi muud üle, kui peab ikka ise kirjutama, voolima lauseid, otsima kujundeid, hiljem teeb toimetaja palju tööd ja siis, kui raamat väljas, saad nagu puuhaamriga vastu pead, nii et veel nädal otsa peas kumiseb, tuntud headus, tuntud headus…

Ma ei tea, mida Andrus Kasemaa sellisest lausest arvaks, aga tema uue raamatu puhul peab see paika. Ja mitte selles mõttes, et oleme teda juba kuulnud ja lugenud küll ja nüüd on ära tüüdanud, vaid mina kui lugeja tunnen selle autori ära, mis on sümpaatne ja kuidagi turvaline. See on midagi sellist nagu käpajälg või turvahologramm – jah, see olen mina, Andrus Kasemaa, aus kraam, võid lugeda! Kohe esimese loo alguses laotab autor end laiali ja tuleb välja teemaga, mis lõi läbivalt rütmi raamatus „Vanapoiss“. Olles ise homo, suhtub ta võõristusega homodesse. Kuid selles raamatus ei ole küsimus kellegi soos või partnerluses või orientatsioonis, sest Kasemaa vastandab end peaaegu kõige ja kõigiga, hoiab end justkui terve maailma suhtes irdu, ei sobitu ega kuulu kuhugi, on kodus ja enamasti üksi. Seejuures on sümpaatne, et mitte kedagi ei mõisteta hukka ega häbistata. Ja ka ennast ja oma sobimatust ei piitsutata liiast. „Ära muretse. Kõik puuded pole silmale nähtavad!“ (lk 7). Autori jäägitu sümpaatia kuulub aga vanamuttidele, nii nagu romaanis „Leskede kadunud maailm“, on see lembus esindatud ka selles jutukogus. Lisaks läbivatele teemadele ja lendmõtetele on Kasemaa ka kohe raamatu alguses talle omaselt elevuses või eksalteeritud, on juhtunud midagi, millest peab nüüd kirjutama!

Kuigi kui aus olla, siis Kasemaa juttudes väga palju väliseid ja silmaga nähtavaid sündmusi pole, enese käima tõmbamiseks piisab vähesest, operatiivuudiste lugemisest või presidendilt saadud vastu-võtukutsest. Kui teine inimene paneks selle kutse riiulisse või kapile, niimoodi püsti seisma, et külalised ikka näevad, aga ei räägi sellest midagi, näidates, et see ongi ta normaalne argipäev, siis Kasemaa saab sellest kutsest mitu lehekülge teksti, alustades küsimusega, miks president kutsub endale külla täiesti võõraid inimesi. Tõepoolest hea küsimus! Ja lõpetades sellega, mida presidendile öelda, kui nad kohtuvad. Aga nende kahe küsimuse vahepeal jõuab Kasemaa rääkida joomisest ja koduvägivallast, Hundilaasma metsast, soomlaste puudekallistamise võistlusest, endistest ja praegustest olümpiaaladest, oma emast, tehnikumist ja veel sajast asjast, Kasemaa mõte hüppab nagu orav, kes on käärima läinud õunu söönud. See hüplemine on tema käpajälg, mis ongi minu jaoks tema teksti kõige paeluvam ja tähtsam osa. Olulisem kui see, mida ja millest Kasemaa räägib, on hoopiski – kuidas ta seda teeb. Mingis kõige pindsemas kihis jätab Kasemaa endast mulje justkui esseistist, kelle mõte on vibama läinud, aga ta siiski püsib või justkui tahaks püsida igas loos etteantud teemas. Kuid peagi saab selgeks, et kui mõni eksinud rändur tema käest teed küsiks, siis leiaks see inimene end peagi laukast ja sooviks, et oleks juhatust küsinud pigem Ivan Sussaninilt.

Nagu soos on pealmine kiht selline kenasti võnkuv ja õõtsuv, kuhu peale saab siiski astuda, aga selle all on tume turvas ja lõputu vesi, nii on ka Kasemaa juttudega. Selles kõige pindmises kihis keskendub autor iga loo puhul mingile nähtusele või teemale, mida arendada. Võtame üsna huupi ühe loo, milleks on „Emigrandid“. Tõepoolest siin on jutt emigreerumisest, pagulastest, eestlusest, mis on Kasemaal samuti üks läbivaid teemasid, aga ilmselgelt ei saa ta kunagi või siis vähemalt mitte selle raamatu eest Enn Soosaare esseistikapreemiat. Pigem sõbrustavad ta lood Mati Undi argimütoloogiatega, sest nii nagu Undi puhul ei saanud iialgi kindel olla, kuhu sind välja juhatatakse, nii on ka Kasemaal. See pindmine teema kukub mingil hetkel alt ära nagu korraks peale haaratud hommikumantel ja paljastub peateema – inimelu üksindus ja viletsus, igatsus ja igavus. On ka arusaadav, miks Kasemaa selle hommikumantli endale peale tõmbab, eks me kõik tee nii, sest millestki peab ju rääkima ja juttu tegema, vastasel korral, kui kohe asja juurde minna, oleks tulemuseks, et me lihtsalt karjuks või nutaks kõva häälega. Seda juba lugeda-kuulda ei taha!

„Emigrantide“ lugu lõpeb konstateeringuga, et tema ei emigreeru kuhugi Lõuna-Aafrika Vabariiki, sest talle meeldib siin: „Olen vist tõesti natuke masohhist, et armastan seda kaamost, hallust, kuudepikkust vaikust, elu ilma lindudeta – kõike seda, mis paljudele kannatusi valmistab! Suvi ongi liiga lühike, petja-peigmees, nagu üks vanatüdruk kord mu kodukülas ütles. Taban end naljakalt mõttelt, et niimoodi võib minust veel kord patrioot saada. Eh! Ja see tekitab lõbusa tuju. Vähemalt täna“ (lk 110). Ja võibolla meeldibki selle loo autorile pimedus ja kaamos ja et linnud ei laula, aga selgelt kumab selle tagant ärevus ja kerge masendus. Me näeme kirjanikku, kes tunnistab endale (või siis veel mitte), et ta peab jääma siia pimedusse, sest ta kas ei taha lahkuda või pole tal selleks finantsi (samuti korduv teema) või pealehakkamist, või on see hirm oma kodukülast lahkuda, ja kes sellepärast püüab seda paika ja inimesi enese jaoks väärindada.

Kasemaa on teatud mõttes justkui koduloouurija-kodukäija, on seda olnud paiguti oma luules ja selgelt romaanis „Leskede kadunud maailm“ ja samuti ka siin raamatus. Nüüd huvitab Kasemaad kolhoos, ta käib ukselt uksele ja küsib ja kogub jutte toonase eluolu kohta. Tema suhe kolhoosiga on väga ambivalentne, kohati lapsik, mingil hetkel idealiseeriv, justkui poleks kuldaeg mitte hea Rootsi aeg, mille headuses samuti võiksid meie eestlastest esiemad-isad siiralt kahelda, vaid elu kolhoosis! Samas tõmbab ta paralleeli ka kolhoosikorra ja tsaariaja vahele ning nimetab mõlema aja valitsejaid kurnajateks. Kolhoos on olnud ikka pigem midagi häbenemisväärset, keegi ei tahtnud olla lüpsja tütar või karjaku poeg, nüüd on see teema in, ilmselt on toonasest ajast piisavalt palju möödas, et on tekkinud soov sellest kirjutada. Lisaks Kasemaale on heaks näiteks aasta varem ilmunud Lilli Luugi jutukogu „Kolhoosi miss“ või Wimbergi romaan „Lipamäe“ (2002). Wimberg oli ilmselt esimesi üheksakümnendate lõpu põlvkonnast, kes uuesti sisenes karjalauta ja kaalukotta, sest nagu me teame, ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud laudast ja aganikust!

Ka Kasemaa pöördub meie kultuuri lätete juurde, aga peagi saab selgeks, et kogu see kolhoosi-ihalus ja igatsus pole mitte toonase elukorralduse, põllumajanduse, parema või halvema elu järele, vaid see on lihtsalt soov igatseda ja otsida kadunud aega. See on justkui igatsus iseeneses. Kolhoosi-teema on justkui üks suuremat sorti hommikumantel, mis on peale võetud (kusjuures ma arvan, et autor on siiras ja aus ja huvitatud), sest selle ajastu riismeid me võime asulate keskustes veel näha, toonaseid inimesi kohata ja kuulata, nende järele on veel võimalik haarata. Seda autor ka teeb. Ja kuigi tundub, et Kasemaa fookus on suunatud selgelt minevikku (vanad raamatud, vanainimesed, eriti just vanamemmed, argiosakesed nõukaajast), siis see viis, kuidas ta seda koduloouurimist läbi viib, muudab ta selgelt kaasaegseks autoriks. Nagu eespool öeldud, Kasemaa mõte hüppab siia-sinna, sellega annab ta edasi meie vilgutamisajastu ja video-klippide-klõpsude rütmi. Ja ka kolhoositeema uurimine ja sellesse süvenemine on heitlik, korra käib ta arhiivis, aga rohkem nagu ei viitsi, siis räägib ema mingi loo, siis keegi vanamees, siis liigub mõte hoopis mujale, keskendumist jagub vaid vähesteks sekunditeks, kõik virvendab, kõik on hakitud, mul endal kah kogu aeg hakib! Selle viimase lõigu kirjutamise ajal avasin vähemalt kolm korda Facebooki.

Paradoksaalsel kombel saab kolhoositeema romaanile saatuslikuks. Ühel hetkel meenutab see suuremat sorti hommikumantel Kiviräha lastejutust pärit lolli jopet, kes ei taha enam seljast ära tulla ja kipub kägistama. Kasemaa raamatu tagakaanel öeldakse, et „uut teost võib pidada romaaniks novellides“. Jah, kui väga tahta, võib ikka, aga suurim küsimärk ripubki minu jaoks raamatu üldises kontseptsioonis ja ka struktuuris. Kui esimestes lugudes on kolhoosist vaid põgusalt juttu, siis mida edasi, seda rohkem sellesse teemasse sukeldutakse ja tekib juba ootus mingi põhjalikuma analüüsi või avastuse, suurema üldistuse või põhjapaneva ja isikliku perekonnaloo järele. Seda aga ei tule ja tervikuna raamat minu ootusi ei täida. Millest on väga kahju, see kolhoos on viimaks justkui pidur, mis võtab lausel ja mõttel hoo maha. Tekst, mis raamatu algul hüppas ja voolas ja lainetas võluvalt nagu lint, nii et ei häirinud isegi mõtte- ja sõnakordused, käib lõpuks üsna maha. Autor justkui ka ise väsib kolhoosi-asjast, see käärima läinud õunu söönud orav oleks nagu kaineks saanud või pohmeluses. Näiteks „Retsidivisti“ puhul tekib isegi küsimus, miks see jutt on sisse võetud. Jah, temaatika poolest ta sobib, kuid sisuliselt jääb ta kordades nõrgemaks kui näiteks minu lemmikud „Kutse tantsule“, „Ööpäevane operatiivinfo“ või „Viin“. Häid ja väga häid lugusid on nende kaante vahel kindlasti rohkem kui kehvemaid.

Kui juba kurtmiseks läks, siis raamatu alguses on autoril väga selge adressaat, mõnus punane lõng, millest aeg-ajalt kinni haarata, on keegi, kellele ta oma jutte räägib, kas sõber või armsam, igatahes keegi oluline ja lähedane inimene. Kuid mingi hetk see „sina“ kaob ära, justkui ei jõuaks või ei tahaks ta oma jutustajat enam kuulata. Võimalik, et ka teda lõpuks tüütas ära see kolhoosijutt.

Sven Mikser. Vareda. Tallinn: Rahva Raamat, 2023. 320 lk. 23.99 €.

Romaanivõistluse võitnud Sven Mikseri noorsooromaan „Vareda“ on tähelepanu pälvinud kahe asja eest – ja mõlema eest asjata. Ei ole mingit garantiid, et midagi võitnud teos osutub superheaks, samuti ei oma mitte mingit tähtsust selle kirjutanud isiku varasem elukäik – vähemalt mitte sel määral, et arvustuses kahe kolmandiku ulatuses autori poliitkarjääri lahata. Tahaks ikka ja jälle üle korrata – arvustatakse raamatut, mitte isikut, kes selle kirjutas.

Raamatuga on lugu enam-vähem lihtne ja see võib olla ka põhjuseks, miks laiemad rahvahulgad selle kergesti ära seedivad. Tõtt-öelda on raamat peaaegu mittemidagiütlev ja mitte selle pärast, et „ega siin ju eriti midagi ei juhtu“, nagu üks Goodreadsi lugeja sedastab, vaid oma erilise hillitsetud korrektsuse tõttu.

Väidetavalt olevat autor tudeerinud internetist, kuidas romaane kirjutama peab. Tark oleks olnud see tegemata jätta, vast oleks tulemus vähe erksam saanud. Kindlasti on nipinurga stiilivõte see, et narratiiv pidevalt auke täis peksta ja nendesse aukudesse üldharivaid jutukesi lisada. Praktikas näeb teos välja küll täiesti ühtlane, aga ma ei nimetaks seda heaks stiiliks.

Põgusalt sisust: väikelinnapoiss läheb suvel maale mõisahoones asuvasse koolimajja „öövahiks“.

Mõne kuu jooksul on ta seal avastamas oma tärkavat seksuaalsust. Selle loo katkestavad mõõdetud vahemaade järel asuvad meenutused kunstnik Joonasest, kes satub kunstiringis käivat poissi sügavamalt juhendama, vestab talle lugusid renessansi suurmeistritest ja tutvustab piiblitegelasi. Need episoodid on harivad küll ainult baastasemest veel madalamate teadmistega inimestele. Joonasele sekundeerivad raadiost tulevad päevauudised, mis annavad aimu, mis mujal maailmas toimub, ja millegipärast ka saksa kroonprints Friedrichi mõtisklused elust ja surmast.

Sõprus- ja armastuslugu ise on ainus, mis teose lunastab – siin on olemas ehe ja õrn tunne, ning ma pole üldse kindel, kas määratlus geiromaan on ikka õigustatud. Ka sõpruses võib sisalduda erootilisi momente, seda seletamatut miskit, kui oled leidnud inimese, kelle poole sind millegipärast hirmsasti tõmbab, kelle seltsis on hea ja vaba olla, keda sa usaldad. Ma pole muidugi geiteema ekspert, aga kas ei ole omavahel kuidagi vastuolus peategelase Johannese algne huvi särtsaka noorukese õpetajanna ülilühikeste pükste vastu, ja siis, plaksti, selgub, et teda sütitab hoopis noore meesisendi sarm.

Õigupoolest tahaksin väidelda ka Vilja Kiisleri Sirbis ilmunud arvustusega. Arvustus oli silmatorkav selle poolest, et suutis täita leheruumi ära raamatust praktiliselt midagi rääkimata. Väide, et Mikser on valinud kirjutamiseks puhta fiktsiooni, mis valitseva minakirjutuse ja omaeluloolise materjali ekspluateerimise ülekülluse taustal väärib omaette esiletõstmist – lubage kahelda.

Omaeluloolisust on siin kapaga. Alustades sellest, et romaani geograafia asub äratuntavalt paikades, kus on möödunud autori – ja ka arvustaja – noorus. Peategelane Johannes-poiss näib olevat samasugune oivik nagu raamatu autor. Kas autor ka Paide kunstiringis käis (mina käisin), selle kohta mul puudub teave, aga unustamatu lõbustuspark, tapamaja, raamatupood ja muud tuttavad maamärgid kinnitavad, et romaani fiktsioon on tugevate vaiadega päris maapinna külge kinni löödud. Ilma reaalelulise karkassita ei püsi ükski ilukirjandus püsti, iseasi on see, kuipalju vanikuid sinna karkassi ümber kuhjata. Ja mis puutub minakirjutusse, siis on „Vareda“ igal juhul kirjutatud esimeses isikus. See, et autori ja tegelase silmi eraldavad aastakümned, ei ole veel eriline argument. Ega ju päris 16-aastase jõmpsika mõttemaailma see teos tabada suuda – selleks on ta liiga püüdlik, liiga korrektse sõnavaraga, kahtlaselt vaguravõitu.

Vägisi jääb mulje, et tegemist on igas mõttes „korraliku“ sooritusega – kirjandusõpetaja oleks muidugi pannud hindeks viie. Laused on tehtud õigesti, nad ei ole kuidagi katki, kasutatud on epiteete, metafoore, võrdlusi, kogu kohustuslikku keelestaffi kenasti ja korralikult, aga ka tuimalt. Laused on enamasti lühikesed ja ühekordse lugemisega hoomatavad, aga pärast nende lugemist ei jää meelde ükski värvikas kõnekujund, sest kõik, mida öeldakse, on etteaimatav. Loodust, maju ja inimesi kirjeldatakse ammu lõpuni viledaks kulunud sõnadega. Samas ei ole tegu ka minimalismiga, mis tõesti püüaks läbi ajada vähimaga võimalikust. Peatükid on lühikesed, sageli veel omakorda tärnikestega juppideks jagatud, ligikaudu ühesuguse struktuuriga – paiga, ilma või inimeste kirjeldus, siis liigutakse kukesamm edasi sündmustikuga, järgneb loosse mittepuutuv pajatus, siis minnakse jälle tipa-tapa edasi. Ka otsekõne ei ole teismeliste poiste kohta ülearu veenev: „Tohin ma sisse tulla ja klaasi vett juua?“ – seda ütleb see, keda kutsutakse „heaks poisiks“, kuigi ta rusikas on kerge tõusma. Ja: „Sul peab siin küll surmavalt igav olema.“ Saatelaused on samast oopusest – kergitab kulmu, veab silmad vidukile jne.

Kogu tegelaskond on samuti vääramatult stampide küüsis. Väsinuvõitu ema, kes võitleb viimast võitlust, et oma mees tagasi pere juurde tuua – ilmselt edukalt. Kohustuslik õeraas – „kes saab alati hakkama“. Peategelased Johannes ja Andreas – kõhetu linnapoiss, kes alles hiljaaegu hakkas pikkust viskama, ebanormaalselt korralik ja ülearu häbelik, versus tahumatuvõitu traagilise perekonnalooga kooli pooleli jätnud maapoiss. Kõrvaltegelased: ülearu seksikas õpetaja Margit, kõikide emade hirm, kes võrgutab endast kümme aastat nooremaid poiskesi; piimatädi, kelle vend on halbade eluvalikute pärast sootsiumi põlu all; Margiti noorem vend ja tema pruta, kes esindavad pahelisemat subkultuuripoolt; poetagused joodikud, kes kõigiga tüli norivad; kunstikooli kulupäine vastuvõtukomisjon, mõnel hallid juuksed klassikaliselt rebasepunaseks värvitud – kokku vast natuke üle paarikümne pealiskaudselt visandatud tüübi, igaühel neist oma lugu, milliste paljusus ei tule ka tervikteosele kasuks, kuna lood on trafaretsed ja korralikult lahti rääkimata.

Kõik see tuttavlikest ja loogilistest osadest kokkupandud pilt hakkab murenema, kui selgub, et asi liigub samasooliste armastusloo suunas. Võib-olla sellepärast on see taustatapeet ka vajalik, et sellevõrra kirkamalt säraks miski, mis on päriselt ehe. Raamatu üldine argine toon ei lase tol ajal veel mitte nii harjumuspärast sättumust ka kuidagi ebanormaalsena näha, ei, see tundub lihtne, õige ja loomulik. Kuigi ka siin on minu jaoks „agad“ – ei tuleks ju selle peale, et kahte poissi ühes toas nähes neid korrapealt patutegudes kahtlustama hakata. Tavaliselt nimetatakse kahte koosviibivat noormeest „sõpradeks“. Aga mine sa tea, kui nad just tõesti käest kinni hoiavad või üksteise embuses on, siis vast mitte.

Oleksin teosesse hoopis leplikumalt suhtunud, kui tal poleks niipalju kellasid ja vilesid küljes, kui poleks preemiat ja üldist meediahaipi, kirjanduslikku kõrgliigasse arvamist ja mida kõike veel. Debüütraamatuna on tegemist tõepoolest pigem meeldiva, kuigi unisevõitu saavutusega. Autorile edaspidiseks nõu anda on üpris mõttetu, kuna õige autor ei võta kellegi nõu kuulda, nii nagu ei lase ta ennast oma teelt eksitada mõnel sapisel arvustusel.

Juhul kui autor peaks kuuluma teise, olematusse kategooriasse, kes ootab arvustusest uusi kirjutamisnippe ja juhtnööre, siis soovitan järgmist teost mitte konstrueerida, vaid usaldada oma „sisemist mina“. Isegi kui see sisemine mina paberilt välja ei paista (aga ta paistab!), on tema kohalolek palju tähtsam kui õigesti pandud komad. Nagu kunstitädid Johannesele mõtlikult ütlesid – „Teooria on sul tugev.“ Mispeale poiss vähe pahuralt mõtles, et sel juhul tuleks saada kas kriitikuks või algkooli kunstiõpetajaks, see on paras töö neile, kes on teoorias tugevad.

Minu ema ütles ikka: „Lase hääl vabaks!“, kui mind kogemata ümisemas kuulis. Muidugi läks mul selle peale hääl veel kümme korda rohkem krampi.

Piret Jaaks. Taeva tütred. Tallinn: Varrak, 2023. 268 lk. 26.99 €.

Piret Jaaksi ajalooline romaan „Taeva tütred“ põhineb baltisaksa misjonäri Hedwig Bülli elulool. Eestist pärit Büll tegutses Armeenia genotsiidi ajal Osmanite impeeriumis ning päästis seal tuhandeid armeenia lapsi ja naisi.

Raamat algab noore misjonäri teekonnaga Saksamaalt Osmanite impeeriumi ning annab kohe aimu sündmuste rahvusvahelisusest. Kirjandusteose varjus on tegemist laiahaardelise ajaloouurimusega, mis on sündinud arhiivide põhjal ja kirja pandud tundlikult. Sündmustik areneb vaheldumisi Haapsalus, mis oli Hedwigi sünnilinn; Peterburis ja Bad Freienwaldes (Oder), kus noor misjonär õppis; ning Osmanite impeeriumis Marashis, kuhu Büll orbudele kooli rajas ning kus toimuvad ka raamatu süngemad sündmused.

Jaaks kirjutab kaasahaaravalt, toob nii Haapsalu kui ka Marashi ühtemoodi oskuslikult lugejate silme ette. Marash jõuab lugejani läbi värvikate helide ja lõhnade, kaupmeeste hõigete ja apelsinipuude, läbi magusa roosa lokumi ja piimase matsuni. Ja läbi kirevuse, mida Bülli „silmad polnud varem näinud“. Seevastu Haapsalu ilmub Bülli unenägudes kontrastina Lähis-Idale, tooni annavad hall Läänemeri, valged aknad ja lumi.

Nagu on öelnud näiteks Shirley Dent, on genotsiidi raske kujutada – sest kuidas anda edasi midagi nii mastaapset, nii jubedat?^[1] Vahest seetõttu oodatakse sellistelt lugudelt sageli, et need peaksid meid harima, meenutama meile, et „ei iial enam“. Ning vahest seetõttu kipuvad lood sageli muutuma didaktilisteks või isegi pateetilisteks. Keerukust lisab seegi, kui tegu on autorile kaugete sündmustega. Jaaks seevastu otsest vägivalda palju ei kirjelda, õudused tuuakse meieni kaudselt. Näiteks läbi Akabe, kes ilmub teiste lastega orbudekodu ukse taha ja öömaja palub. Tunnistust tema saatusest annavad hennamaalingud, millega araablased tollal armeenia naisi ja tüdrukuid märgistasid. Või siis läbi väikese Marali, kes maha kukub ega liiguta, kuna ema õpetas, et „kui nad tulevad“, tuleb surnut mängida. Ühtpidi annab sedasorti mitterääkimine õudust paremini edasi. Teistpidi võib see olla ka päris elule lähemal. Meie orvust vaarvanaema, kes leiti pärast genotsiidi üksi ringi uitamas, vaikis samamoodi.^[2]

On ka sümpaatne, et autor ei kujuta Hedwigit lihtsakoelise kangelannana, kes kaugel eksootilisel maal kohalikke päästab. Selle asemel lubab Jaaks peatuda ka oma peategelanna kahtlustel ja kohati keerulisel suhtel jumalaga. Näiteks mõtleb ta korduvalt „õe peale, kes oli kõhutõve kätte surnud, ja ei saanud kuidagi aru, mida võis selline väike laps olla kurja teinud, et ta tuleb maamuna pealt pühkida nagu paha haigus“.

Haridus muutus naistele laiemalt kättesaadavaks just 20. sajandi alguses. Aastast 1915 said Eesti naised ülikooli astuda ja sooritada eksameid meestega võrdsetel alustel, varem võisid nad külastada ülikooli vaid vabakuulajana. Ent kuigi õppimine oli naistele kättesaadav, oli ühiskonna suhtumine sellesse siiski hukkamõistev. Õppima minevaid naisi naeruvääristati, peeti ebanaiselikuks ja võimuhimuliseks.^[3] Need hoiakud peegeldavad laias laastus olukorda Läänes tervikuna. Sajandi alguses tegutses ka raamatus põgusalt mainitud sufražettide liikumine, mille raames naistele valimisõigust nõuti. Haridusest olenemata oli aga kombeks, et õpingute lõppedes ootas naisi pereelu. Haridust Hedwig hindab, ent mehelemineku osas ütleb ta selgelt välja: „Mina ei ole selles üldse kindel, et ma kristlikku abikaasat tahan. Või et ma üldse mingisugust abikaasat tahan.“

Samamoodi ei soovi Hedwig „oma lapsi“. Sellegipoolest on emadus üks läbivaid teemasid raamatus, autor avab Hedwigi suhet oma emaga, kes kaotas lapsed („Kuivade silmadega olete kõik oma lapsed matnud,“ osatab Hedwig), aga ka armeenia lastega, kes on kaotanud oma vanemad („Kas tead, mis tunne on, kui pole ema,“ laulab Akabe). Nii saab Hedwigist Armeenias sadade orbude mayrik (armeenia keeles „ema“). Jah, ühest küljest võiks see olla sooessentsialism, mille alusel ongi kõik naised justkui sündinud emad ja hoolitsejad, mistõttu sobivad neile ametid, mis jätkavad emadust. Ent samamoodi näitab klassikalisest emarollist väljamurdmine äärmiselt traditsioonilises ühiskonnas täielikku mässu tollaste sotsiaalsete reeglite vastu.

Olulisel kohal on ka genotsiidi soolistatus. Mehed tapeti üldjuhul kohapeal, mis ei tähenda, et naistel oleks alati paremini läinud, sest neid ähvardas lisaks otsesele surmale ka teistsugune vägivald. Kõige suurem võimalus ellu jääda oli noortel tüdrukutel, keda noortürklaste režiim nägi vormitava materjalina, sobivana islamiusku pööramiseks. Genotsiidijärgset Armeenia ühiskonda on ajaloolased iseloomustanud kui orbude rahvast, kuna umbes 80 protsenti ellujäänuist olid naised ja lapsed.^[4] See aga tähendab, et vaja läks just naismisjonäre, kuna meestel ei olnud sünnis noorte naistega töötada. Seega võibki siinkohal ilmselt mõistatama jääda, mis täpselt tollaseid naisi kannustas – kas vähesed võimalused, kõrgem kutsumus või siis hoopistükkis mõlemad. Olenemata põhjusest oli nende tegevus tollaseid mängureegleid silmas pidades enneolematu.

Nagu on öelnud ajaloolane Dolores Martín-Moruno (2020), on naised alati tugevalt panustanud humanitaartegevusse, kaasa arvatud abi osutamine sõjakolletes, kuigi proportsionaalselt on nende tegevus saanud vähe tähelepanu. Naiste humanitaarmissioonidel osalemist käsitlevate raamatute vähesust võib seletada sellega, et naised on ajalookirjutamisest välja jäetud.^[5] Tegu on olnud maskuliinse narratiiviga, seotud poliitika ja kaugete seikluste ja reisimisega, mida on peetud meeste pärusmaaks. Lugu, mille on kirjutanud mehed meestest. Sellele meestekesksele narratiiviloomele osutab ka Jaaks, kui kirjeldab pastor Lohmanni, kes on pannud „lendlehe peale oma näo“, kuigi „idamaades kannatasid naised“.

Hedwig Büll on eriti põnev isiksus, kuna tuli väikesest kohast nagu Haapsalu. Loomulikult ei olnud ta ainuke omataoline. Osmanite impeeriumis tegutsesid veel näiteks taanlannad Maria Jacobsen ja Karen Jeppe, Alma Johansson Rootsist, Bodil Biørn Norrast, kes samamoodi armeenlastele varjupaiku asutasid. Ja kui Bülli töö viis ta Marashist edasi Alepposse, siis Maria Jacobsen liikus edasi Beiruti. Kui ma Liibanonis oma Armeenia genotsiidi teemalise uurimistöö jaoks armeenlasi intervjueerisin, rääkisid nad mulle Jacobsenist, kutsudes teda nagu Bülligi nimega „mayrik”. Iga sellise naise eluloost saaks kirjutada mitu raamatut, nagu nentis ka Jaaks „Taeva tütarde“ raamatuesitlusel.

Skandinaavia naistega samal ajal tegutsesid naismisjonärid üle maailma, näiteks Bülliga üheaegselt oli tegev inglise misjonär Alice Seeley Harris (1870–1970). Tema töötas Belgia Kongos, kus Leopold II „tsiviliseerimismissiooni“ raames tapeti kummiistandustes suur osa Kongo elanikkonnast. Või siis sõjavastane aktivist Emily Hobhouse (1860–1926), kes tõmbas tähelepanu Teise buuri sõja ajal brittide loodud koonduslaagritele, kus hukkus mitukümmend tuhat inimest. Viimasena võiks nimetada poola meditsiiniõde Irena Sendlerit, kes tegutses küll hiljem, Teise maailmasõja ajal. Sendler smugeldas Varssavi getosse ravimeid ja riideid. Hiljem, kui getot – koos selle asukatega – likvideerima hakati, smugeldas ta sealt aga välja inimesi. Sendler päästis umbes 2500 juuti. Schindlerit me teame, Sendlerit aga mitte.

Kusjuures need misjonärid täitsid ka teist rolli. Alice Seele Harris oli dokumentaalfotograaf. Tänu tema piltidele aimame me tänapäeval, millised julmused Leopold II aegses Kongos toimusid. Kõige kuulsam pilt „Nsala“ kujutab isa, kes vaatab oma väikese tütre kätt ja jalga, mis karistuseks ära lõigati, kuna tüdruk ei täitnud igapäevast kummikogumise kvooti. Samamoodi kogus Emily Hobhouse buuride laagris tõendusmaterjali, pildistades sealseid kohutavaid elutingimusi ja surnuks nälgivaid lapsi. Ka suurema osa armeenia genotsiidi arhiivist on loonud just misjonärid, olgu näiteks või Maria Jacobseni 1915. aasta foto „Armeenia mehed viiakse linnast välja tapmisele“. Aga tõendusmaterjali kogusid ka mehed, Saksa armee meedik Armin T. Wegner (Saksamaa oli sõja ajal Türgi liitlane) riskis oma eluga, peites fotod ja smugeldades need Osmanite impeeriumist välja.

Kõik need naised elasid ja tegutsesid ilmselgelt täiesti erinevates kontekstides, ja erinev oli nende taustki. Suurem osa neist olid misjonärid, aga mitte kõik. Hobhouse oli ainuke, kes end teadaolevalt feministina määratles. Irena Sendler elas ja tegutses hiljem. Harris reisis koos misjonärist abikaasa John Harrisega. Tähtis on ka meeles pidada, et humanitaarabi ajalugu on tihedalt põimunud –
eriti Inglismaa kontekstis – koloniaalajalooga, ning misjonäre ei saa käsitleda ühekülgselt üllastena.

Neid naisi ühendas see, et nad trotsisid ühiskonna poolt määratud rolle. Ning paljud läksid vastuollu oma aja poliitiliste doktriinide ja vaadetega. Emily Hobhouse’i nimetati buuridele kaasa tundmise eest Suurbritannia pressis reeturiks, valetajaks ja hüsteerikuks.^[6] Sendler mõisteti juutide aitamise eest surma (ta põgenes vahetult enne hukkamist).^[7] Büll riskis samuti oma eluga ning nagu loeme raamatustki, hoiatatakse teda halvustavate lugude eest, millega ta peab hakkama välismaale minnes võitlema. See seadis need naised justkui kahe tule vahele – nad reisisid ohtlikesse sõjakolletesse ja samal ajal võis neile osaks saada põlgus kodumaal. Aga Büll on kindel, et „hinges tuleb alati olla nendega, kes kannatavad“. Mis tänapäevalgi mõjub radikaalselt patsifistlikuna. Sisuliselt on see justkui kümnest käsust tuttava „sa ei tohi tappa“ tugevam versioon – „sa pead hoidma elu“. Need olid naised, kes said aru, et ühe inimgrupi täielik dehumaniseerimine viib lihtsalt teiste ja veel hullemate kuritegudeni.

^[1] S. Dent, There’s no Easy Way to Write about the Holocaust. The Guardian, 10.01.2008.

^[2] Arvustuse autor on isa poolt armeenlane.

^[3] L. Aavik, Pilk ajalukku: kuidas Eesti naised omal ajal õiguse haridusele välja võitlesid. Postimees, 02.12.2016.

^[4] N. Maksudyan, The Orphan Nation: Gendered Humanitarianism for Armenian Survivor Children in Istanbul, 1919–1922. Rmt-s: In Gendering Global Humanitarianism in the Twentieth Century Practice, Politics and the Power of Representation. Toim. E. Möller jt. Cham, 2020, lk 117–142.

^[5] D. Martín-Moruno, B. L. Edgar, M. Leyder, Feminist Perspectives on the History of Humanitarian Relief (1870–1945). Medicine, Conflict and Survival, 2020, kd 36, nr 2, lk 2–18.

^[6] E. L. Uys, A Boer Girl in the South African Concentration Camps: Interviews with Errol Lincoln Uys, 1970. https://erroluys.com/boergirl.html.

^[7] United States Holocaust Memorial Museum. In Memoriam: Irena Sendler (1910–2008). https://www.ushmm.org/information/press/in-memoriam/irena-sendler-1910-2008.

Indrek Hargla. Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Tartu: Raudhargla, 2023. (Kriminaalne raamatukogu; 1). 179 lk. 19.90 €.

Indrek Hargla kolm Tartu mõrvalugu annavad avapaugu „Kriminaalse raamatukogu“ sarjale, mis esmase reklaami järgi hakkab koondama eesti ulme raskekahurväe krimiloomingut. Raamatu kujundus on austusavaldus Loomingu Raamatukogu 1965. aastakäigule, kus muuhulgas esimest korda eesti keeles ilmus valik Isaac Asimovi jutte.

Raamatus on kaks lühemat ja üks pikem lugu, mis kõik leiavad aset düstoopilis-utoopilises trammivõrgustikuga kaetud Tartus, kus kohalikel kultuuriasutustel on rohkem võimu, kui praegused kultuurivastalised uneski ette oskavad kujutada. Lisaks luurab linnavalitsuse hirmuks kusagil Tammelinna mülgastes ja kõrgub linnapiiril Lõunakeskuse maffia. Hargla teost on hea lugeda kahasse Gert Kiileri krimkaga „Eranuhke ei armasta keegi“, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises Viljandis. Kui nutiekraanid kinni katta ja piisavalt kaua oma kujutlusvõimekombitsaid pingutada, tekib pähe tervikpilt utoopilisest Eestist, kus kõik suurlinnad on ulmeliste krimiintriigide keerises. Lisaks suurlinn Tartu veel suuremaks kirjutamisele on Hargla teoses olulisel kohal ka Nõo, mida kutsutakse Tartumaa Bahamaks.

Kolm mõrvalugu on tihedalt täis vihjeid kultuurielule ja kohaspetsiifikat. Nõnda tunduvad lood kohati mõeldud eeskätt tartlaste, ulmesõprade ja üldse kirjanduselus süvitsi seesolijate lõbustamiseks. Meie krimikriitika esinumber Jaan Martinson ütleb teose kohta ülilahe ja sageli krimkasid kiitev Karl Martin Sinijärv peab lugusid jaburalt naljakaks, kasutades veel nii mõndagi kiidusõna. Martinson küsib: „Et mis see siis lõpeks on? Krimka? Kindlasti. Ulme? Teades kultuuri praegust olukorda Eestimaal, siis kindlasti. Irooniline vodevill? Mõneti. Reaalsus peegelpildis? Ilmselt seegi.“^[1]

Kui aga ekselda lugemisblogides, siis ilmneb teine pilt. Triinu kirjutab: „Minu jaoks ei olnud see ei veenev ega ka eriti naljakas mitte. … Lahenduskäigud selguvad ka tavaliselt alles lõpus, enne on lihtsalt mingi häma.“ Oskar leiab, et „kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased“.^[2]

Kahte esimest mõrvamüsteeriumi lugedes püsib kuklas tõesti kipitus, et paljude jaoks võivad need tekstid jääda kaugeks. Nende fookus pole mitte krimipõnevuse tekitamisel, vaid tegu on mõnusate groteskipursetega: esmalt n-ö tavakirjanike ja ulmikute vastasseisu lahkamine, seejärel ulmeajakirja Reaktor Erektori-eri šokeerivate lugudega lõbutsemine. Mõlemad teemad voolavad üle leheäärte ja mõrvalood nihkuvad tahaplaanile. Kuigi ega ka päriselt ilmunud Erektori numbrid jää vaimukustelt Hargla omadele alla.^[3]

Triinu ja Oskar väsisid vist enne raamatu lõppu ära, sest kolmandas loos, mänguasjamuuseumi müsteeriumis, on kriminarratiiv sama haarav kui mõnes põhjamaade krimimenukis, milledega ma ennast terve hiljutise suve lõbustanud olen. Hargla teost võiks kõrvutada ka ootamatult popiks saanud Olav Osolini krimkaga „Kus lendab part“. Mõlemas raamatus särab juba kaugele kirjutamismõnu, aga seal, kus Osolin ei suuda pidurit panna, Hargla seda teeb ja nõnda on tema suleread nooreminspektor Pardi seiklustest nauditavamad.^[4]

Siinkohal on paslik süüvida ühte kummalisse kohaliku kirjanduselu vastandumisse, mille Hargla oma esimeses loos „Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul“ nauditavasse groteski mängib. Tolles loos on Kirjanike Liit ja Ulmeühing kaks suurrivaali, kelle käppade vahelt liiguvad läbi tohutud rahasummad. Rivaalitsemine viibki ühe Ulmeühingu juhatuse liikme mõrvani.

Raul Sulbi kirjutab tänavusest kirjanduspreemiate jagamisest nõnda: „Kodumaise romaani kategooria tulemustele peale vaadates torkab kohe silma, et peavoolukriitikat ja kultuuriavalikkust kõige enam erutavad algupärased ulmeteosed (Heinsaare „Kadunud hõim“, Matsini „Lenini valss“ ja Tootseni „Ahvide pasteet“) ei kõneta absoluutselt ulmepublikut. Need raamatud lihtsalt ei osale diskussioonis, ei konkureeri tippkohtade peale, kuigi erinevalt neist teistest nimetusist on kultuuriajakirjandus (Looming, Vikerkaar, Sirp, ERR Kultuur, EE Areen, PM Nädal jm) Heinsaart, Matsinit ja Tootsenit oma veergudel palju ja oluliste kirjandusteostena käsitlenud.“ Ja jätkab hetk hiljem: „kuna ulmefändomi autoritel on kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žüriide liikmete seas oluliselt vähem sõpru kui Heinsaartel, Matsinitel ja Tootsenitel, siis kui objektiivne on too preemia?“^[5]

Heinsaar-Matsin-Tootsen on kena nimi mõne järgmise krimiloo kolme peaga koletisele. Olles ise tegelenud 2023. aastal Heinsaare ja Tootseni kiitmisega, tunnen, et kirjutan vastasleerist. Seda näitab ka tõsiasi, et kui juba kord valida anti, valisin siin kirjutamiseks Raul Sulbi „Terra Fantastica“^[6] asemel Hargla teose. Eks ole ta ju koos Meelis Friedenthaliga üks vähestest žanrivoolavatest autoritest, keda mõlemad pooled oma auhinna-tseremooniatel aktsepteerivad. Hargla ütleb isegi, et ulmekirjanduse ja muu kirjanduse piir on olemas, kuigi raskesti defineeritav: „Kindlasti tõmbavad seda piiri ka ulmefännid ise. Neil on žanriootused, nad tahavad lugeda žanripuhast kraami.“^[7]

Hargla teoses peab ulmekirjanik Kõurik iga-aastast menuettekannet „Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis“, kinnimakstud kirjanduskriitikud kirjutavad ulme kohta õelaid arvustusi jne. Minajutustaja Sander-Aleksander Vimberg seletab vastasseisu tagamaid lahates, et „ulme ei tegelenud Eesti kirjandusele orgaaniliselt omase paradigma – tegelaste elama asumisega kas maakeskkonnast linnakeskkonda või linnakeskkonnast maakeskkonda, samuti oli ulmes liiga vähe enesekirjandust, see tähendab kirjaniku vaatlusi endast ja oma sõpruskonnast, mõtisklusi omaenda elust, ning sugugi ei olnud selles urbanistlikku postmodernset hämust räusklemist, „Kevade“-narratiivil tuginevat lapsepõlvetraumade kõnetamist ega igapäevase olme psühholoogilis-realistlikku käsitlemist semiootilise diskursuse tunnetusväljas“ (lk 28).

Samas on just too semiootika raamatus ulmekirjandusega sinasõber ja paistab, et just sealt tuleb lepitust ka päriselt. Kiitsid ju nii ulmikud kui ka kirjandusliitlased heaks hiljuti ilmunud Jaak Tombergi ulmesse süüviva monograafia.^[8]

Hargla irooniaga pikitud kriitika tabab lisaks kirjanduselule ka paljut muud. Utoopiasse projitseeritud grotesk võimaldab öelda nii mõndagi, ilma et keegi kohe rusikaid tõstes solvuks. Erektor tekitab teoses pahameelt kõiksugustes vähemusgruppides: pedagoogid, luterlased, esteedid, võrdõiguslased jne, keda hirmutavad lood, milledest näiteks ühe pealkiri on „Mina, minu pere, kits ja muud loomad“. Filmiinstituudi raha-draamad teevad silmad ette kirjandusmaailma omadele. Muust linnast sõltumatuks pürgivat Lõunakeskust võiks üldistada kõikjal luurava ja ähvardava kapitalismiklaaskasti sümboliks. Ja kaugel on seegi aeg, mil ülikoolide haldustöötajate arv ületab õppurite-õpetajate oma: „Mon cherie, Ülikool ei vali vahendeid, kui küsimus on kesklinnas büroopinna juurdehankimises“ (lk 117).

Lõpetuseks tuleb öelda, et „Heade mõrvade linn“ on mõnus lugemine, mis võib küll kultuurivõõrale lugejale veidi ülepaisutatuna tunduda, ent las ta siis tundub. Oma lugemismõnu saavad siit nii „Frenchi ja Koulu“ kui ka „Apteeker Melchiori“ sarja austajad. Ja ka need kolmandad, kellele meeldib krimikirjandust laenutamast tulles läbi hüpata Õlleministeeriumist ja unistada Fischeri õlletoast, ei viska raamatut nurka.

^[1] J. Martinson, Raamatublogi: Hargla ulmeline kultuurimüsteerium, mõistagi koos mõrvadega. Eesti Päevaleht, 26.06.2023; K. M. Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Hargla Tartu-lood on jaburalt naljakad. Kultuur.err, 09.06.2023.

^[2] https://triinuraamatud.wordpress.com/ 2023/06/27/indrek-hargla-heade-morvade-linn-raudhargla-2023/; https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2023/07/indrek-hargla-heade-morvade-linn-2023.html. (Tsitaadi õigekiri muutmata – Toim.)

^[3] Näiteks kirjutab Rauno Pärnits 2022. aasta kultusnumbris malest, ulmest ja erootikast, alustades sõnadega: „Male on üsna ebaerootiline sport. Üks põhjus on kindlasti selles, et erinevalt paljudest teistest spordialadest on väga suur osa harrastajatest vanemas eas meesterahvad, kelle nägemine mitte kuidagi silma esteetiliselt ei rõõmusta.“ Reaktor, aprill 2022, nr 127. Male ja erootikatööstuse paralleel leidub ka Hargla esimeses mõrvaloos, kus Tartusse tuuakse ebaseaduslikult sisse pagulastest malegeeniusi, kes peavad malepõrgutes kohalike malesõltlastega mängima.

^[4] Heitsin ise Osolinile ette sama, mida netilugejad Harglale: „Kokkuvõtlikult öeldes on Osolini krimiloo puhul on tegemist hää ajaviitekirjandusega, mida lugedes meelde mõnus naerune tunne, mõned eredad seigad – muu kaob üsna pea unustusehõlma.“ Tsiteerin siin ennast lihtsalt selleks, et viidata kultuurimaffia tegelikule haardele. Nimelt ilmus kirjutis Estonian Literary Magazine’is, ent tänaseks on see tekst nende kodulehelt jäljetult kadunud!

^[5] R. Sulbi, Stalkerid kaalukojas. Reaktor, juuli 2023, nr 142.

^[6] R. Sulbi, Terra Fantastica kartograafid 2. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 2000–2023. Tartu, 2023.

^[7] I. Hargla, L. Kunnas, P. Helme, „Aga ulmes on see võimalik“. Looming, 2019, nr 5, lk 691.

^[8] J. Tomberg, Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu, 2023.

Kristjan Haljak. Elektra Domina. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 92 lk. 11.99 €.

Olen „Elektra Domina“ poolteist korda läbi lugenud, kuid ei suuda meelde tuletada ühegi spetsiifilise luuletuse ühtki spetsiifilist sõna. On korduma kippuvaid sõnu ja mõisteid: „elektra domina“, „ori“, „berliin“, „rinnad“, „naine“, „noku“, „väike valge hunt“ – nimekiri pole ammendav. Mõistete kordumine võiks teoreetiliselt luua teatud tähendusvõrgustiku – kaantevahelise, isetähendusliku, refleksiivse teksti, kus mõistete tähendus (või tähendusetus) teiseneb iga kasutuskorraga ning areneb või täieneb sedasi teose vältel. Käesoleva teose puhul on olukord vastupidine: see pärsib semantilist tõlgendust.

„Elektra Domina“ ei usalda oma sõnu ehk ei võta neid tõsiselt. Lugedes kerkis silme ette kujutluspilt olukorrast, kus ma võiksin sellise luulega väljaspool raamatut kohtuda: teisipäeva hommikul kell kuus trammipeatuses pärast hävituslikult ülemäärast joomist.^[1] Jõud on raugenud, joove on kadumas ning igapäeva ja igaviku probleemid on täies mahus naasnud, kuid joovastust kogenud mõistus ei ole nõus probleeme endasse võtma, vaid tahab nad kõik veel selsamal hommikul ära lahendada. Ta ei suuda ning heidab meelt. Minu kujutluses tekkisid mitmed „Elektra Domina“ luuletused just sellel esimesel meeleheitehetkel. Esimesel, sest teisel ja kolmandal ta enam ei räägiks ega kirjutaks, vaid ainult põrnitseks või nutaks. Teose esimeses pooles („Prima materia“) sobib see kujutluspilt iga luuletusega: „ja nüüd isa mõtleb on muretu teab kuhu lennataks / kui poleks keha koormamaks sisikonna soojust / mille sees unenäod hakkavad hõõruma mille seest / unenäod kasvavad välja sisikonna sekreeti unekingadel / sisikonna sitta sisikonna higi sisikonna seemne / vedelikku aga isa on loll nagu euroopa tema ongi“ (lk 32). Kirjavahemärkide puudumine, realõppude ja -alguste juhuslikkus ning ambivalentne süntaks tekitavad tunde, et iga sõna valmis keeletipul, hetk enne väljaütlemist või kirjapanemist. Sellest asjaolust järeldub, et sõna, mis lõpuks välja öeldakse või kirja pannakse, ei olegi nii tähtis – peaasi, et kõnelemine ei lõpeks. Sarnaseid näiteid leiab ka teose teisest poolest („Massa confusa“): „hea elektra pai elektra / peta minda pelgajada / niku minda nikkujada / võta minda värisejada“ (lk 75). Või siis: „kes ma tegelikult olen / mõni kindlasti arvab / et eikeegi / omahind peaks langema / sinna kus laibad / nagu vaino vahing / viljandi publikule ütles / ma olen jaan oks“ (lk 61). Luuletustel on ka läbivalt sarnane vorm – kaheksa neljarealist salmi –, millest ükski luuletus märkimisväärselt ei kaugene. Seetõttu võib öelda, et teose üksikluuletuste sisu on teisejärguline ning peamiseks tähenduskomponendiks on vorm.

Vormi kaudu on „Elektra Dominat“ võimalik käsitleda kui kaheosalist narratiivi ehk kahe pildiga koomiksit. Esimene pilt: joobnud teisipäeva varahommik, mida kirjeldasin eespool. Teine pilt: päev hiljem, mõned tunnid maganud, vaimses ja kehalises pohmas, valge osa päevast vaikuses veetnud, vaatab „Elektra Domina“ aknast varaöist linna. Ta „ei igatse mustlasevärdja / alkohoolse kooma pohmeluse / hüsteeria järele“ (lk 91), kuigi meenutab seda nende kolme rea vormis. Hüsteeria-meenutusele järgneb aga midagi muud: „enne kui surnuaiale lähen / ostan kolme euro ja neljakümne sendi eest / vahvlijäätise ja väikse jägermeistri / nagu mul ikka kombeks / et siis / suurte pärnade all / kuupaistet / ja ööbikuid kuulata“ (lk 92). Muutus on märkimisväärne. Sõnad kulgevad aeglasemalt ning erinevad oma kaalult. Realõpud ning -algused pole enam juhuslikud, vaid valitud ning toetavad süntaksit. Märkimata ei saa ka jätta, et sisu on muutunud tähenduslikumaks: surnuaial võib leinata ka seda hüsteerias mina, kes suri eelmisel õhtul. Kuid selliseid aeglaseid hetki ei ole „Elektra Dominas“ palju ja nad ei kehtesta hüsteeria lõppu. Hüsteeria ja lein käituvad rohkem nagu ühe tsükli poolused, jäädes teineteisele hädavajalikuks ja samaaegselt teineteist tõrjudes. Nagu koomiks, mille kaks pilti vahelduvad regulaarselt, muutes tähtsusetuks, kumb oli enne, kumb pärast,  peaasi, et mõlemad pildid alles jääksid. Või siis nagu „Yon Yonson“.^[2] Kuid teos pärsib semantilist tõlgendust peale vormi ka semantiliste komponentide – sõnade ja mõistete – endi kaudu.

Tegelikult pole ma sisust rääkinud, sest see tekitab minus ärevust. Mul pole õrna aimugi, kes on Elektra Domina. Täpsemini: ma võin midagi Elektra Domina kohta öelda – rohkem ehk isegi kultuuriloo ja interneti kui luulekogu enda abil –, kuid mu sõnu saadab akuutne ärevus, mida tahaksin Jacques Rancière’ile toetudes kutsuda „ignoramuse ärevuseks“. Rancière: „Pedagoogilises loogikas pole ignoramus pelgalt see, kes veel ei tea seda, mida teab koolmeister. Ta on see, kes ei tea, mida ta ei tea või kuidas seda teada … Esimene asi, mida see [radikaalne lõhe ignoramuse ja koolmeistri vahel] talle õpetab, on ta enda suutmatus.“^[3] Akadeemiline sõnavara ja mõttelaad voolab „Elektra Domina“ tindis. Juba esimese luuletuse kolmas ja neljas rida kõlab: „armastaja teeb tööd majauks mutrivõti heideggeri / kampsun tema tegelike tootmissuhete heegeldus“ (lk 7). Seos Georg Friedrich Hegeli ja heegeldamise vahel on armas ning toob mu suule naeratuse, kuid kraabib seejärel need naerukortsud näonahal noaga sisse. Heideggeri tegelike tootmissuhete Hegel-likkus (spetsiifilises mõttes) ei ole teada kellelegi muule kui „Elektra Dominale“. Veel võimatum on mõista neid tootmissuhteid Heideggeri kampsunisse heegeldatuna. Võib-olla vahel harva oskab Kristjan Haljak nende tootmissuhete kohta midagi öelda, kuid ma olen ka selles valmis kahtlema. „Elektra Domina“ on tulvil sääraseid näiteid: filosoofide, kirjanike, müütide, plaatide, kunstnike nimesid ning nimedevahelisi seoseid. Oluline on see, et need seosed pole tohutult keerulised, neid lihtsalt ei kirjeldata ega avata põrmugi, tekitades tunde, et nad peaksid olema iseenesestmõistetavad. Nii tõuseb pea iga luuletus lugeja ette kui ühe-kahe ristmikuga pime labürint, mida ta on labürindi lihtsusest olenemata võimetu läbima. Miks? Sest nurgas istuda, karta ja targema inimese saabumist oodata tundub selles olukorras mõistlikum. Seda tähendabki ignoramuse ärevus: kuna „ta ei tea, mida ta ei tea või kuidas seda teada“, siis ei astu ta ühtegi sammu pimedasse, sest ta ei tea, kuidas astuda. Asi ei ole kõndima õppimises, sest „tõtt-öelda pole olemas ignoramust, kes ei teaks juba suurt hulka asju, kes poleks seda omapead õppinud, kuulates ja vaadates ringi, vaadeldes ja korrates, eksides ja oma vigu parandades“.^[4] Õpilane sõltub koolmeistrist. Mitte ainult kui teadmiste allikast, vaid ka kui omandatud teadmiste tunnustajast. Õpilane ei saa teadjaks ilma, et koolmeister poleks teda tunnustanud. Samamoodi sõltub „Elektra Domina“ puhul lugeja tõlgenduse paikapidavus Elektra Domina tunnustusest: tema koostas õpiku, tema koostas eksami ning tema allkirjastab diplomi. Teisisõnu pole Elektra Domina tsensuur ega teadmiste eesmärgipärane piiraja, vaid teejuht-võimukandja, kelle heakskiiduta pole võimalik alustada ega jätkata ühtegi teed teose mõistmise juurde. Seega suhe, mis tekib lugeja ja „Elektra Domina“ kui kogu vahel, sarnaneb Rancière’i kirjeldatud õpilase ja koolmeistri suhtele. Märksa huvitavam on aga, et sarnane on ka teose mina-hääle ja Elektra Domina kui mõiste suhe. Erakordselt kerge on rääkida vaheldumisi „Elektra Dominast“ ja Elektra Dominast. Mulle tundub, et just seda teos minult tahtiski: et ma suhestuks Elektra Dominaga nii nagu teos (ehk teose mina-hääl) ise. Kindlasti pole need suhted identsed, lugeja ärevus tekib indutseeritud ignorantsist, teose mina-hääle ärevus aga eksistentsiaalsest kadedusest ja seksuaalsest ihast, kuid mõned sarnasused säilivad. Näiteks võimupositsioon, mis ei nõua õigustust, vaid õigustab iseennast, või siis seesama ärevus, mis tekib vajadusest võimulolija tunnustuse järele. Ja mis muu kui seesama „radikaalne lõhe ignoramuse ja koolmeistri vahel“ ümbritseb Elektra Dominat järgmistes ridades: „elektra domina elupaigaks on vanad metsamassiivid / ja raskesti ligipääsetavad sood või järvekaldad / too on üksindust armastav déesse inimlapsega moodustub püsiv paar / kelle urule lähim urg asub tavaliselt kaugemal kui kümme valgusaastat / kõik see on tingitud elektra domina iseloomulikust valjust madalast / kärisevast häälest mis kostab mitme valgusaasta kaugusele“ (lk 24).

^[1] Kuivõrd autor loob teose, loob teos ka autori. Nende kahe tekkinud autori puutepunktid on üksikud ja üksteisest kauged. Tahan öelda, et „Elektra Dominat“ isikustades ei räägi ma Kristjan Haljakust, vaid Elektra Dominast.

^[2] „Mu nimi on Yon Yonson, / ma elan Wisconsinis. / Ma töötan ühes saeveskis seal. / Inimesed, keda kohtan, kui / tänaval kõnnin, / nad ütlevad: „Tere!“ / ma ütlen: „Tere!“ / nad ütlevad: „Mis su nimi on?“ / Ma ütlen: mu nimi on Yon Yonson…“.

^[3] Tsiteerin ingliskeelse tõlke põhjal: J. Rancière, The Emancipated Spectator. Tlk G. Elliott. London; New York, 2009, lk 8–9.

^[4] Sealsamas, lk 8.

Eesti novell 2023. Koost. Maria Esko, Joosep Vesselov, Maarja Kangro, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2023. 256 lk. 23.50 €

„Eesti novell“, mis on väljaandja lubaduse järgi „sari sajaks aastaks“, sisenes teise viisaastakusse, sai Allan Appelbergi käe all uue kaanekujunduse ja läheb, tundub, kindlalt edasi. Palju polegi minna jäänud, 94 aastat, ja kuna inimelu pidevalt pikeneb, peavad koostajad ja väljaandja Armin Kõomägi loodetavasti oma lubadusest kinni ning novelliantoloogiad muudkui järgnevad ja järgnevad.

Ilmselt tuleb enne saja aasta täitumist endalt nii mõnigi kord küsida, et kas seda kõike on vaja ja kas see üldse väärib kogu seda vaeva: rehitseda läbi kogu aasta algupärane novellilooming, valida neist parimad või vähemalt sobivaimad, panustades sellele, et lühilugude taastrükid ühtede kaante vahel uue ja huvitava koosluse tekitavad ning et lugejad seda ka aastast aastasse tõesti millegi uue ja huvitavana võtavad. Töö teeb traditsiooniliselt lihtsamaks Tuglase novelliauhinna pälvinud juttude lisamine, aga keerulisemaks ühe vana hea novelli leidmine, et see kaasaegsete tekstidega kokku kõlaks.

Lühidalt: skeem on selge, loogiliselt raamistatud ja alusstruktuurina selline, et võiks tõesti aastakümneid muretult vastu pidada, parimal juhul kirjandusilma rikastades, halvimal juhul lihtsalt aega ära tiksudes.

Mistahes antoloogiad on alati väga tänuväärsed väljaanded, sest ajad on meil kiired ja vajadus lollide maailmas keskmisest intelligentsem välja paista akuutne. Antoloogia, eriti väga päevakajaline, nagu „Eesti novell“ seda nii idee järgi kui ka tegelikkuses on, võimaldab vähese vaevaga omandada paraja portsu kaasaegsete kirjanike nimesid koos vähemalt pealiskaudse hinnanguga nende stiilile. Võib-olla enamat polegi enam vaja, võib-olla piisabki ilukirjanduslikust tiktokist. Nina kirtsutada ega manduvale maailmale kõrgilt ülalt alla vaadata pole mõtet, see on reaalsus ja vesi novellimeistrite veskile.

Ilukirjanduslikus tiktokis pealkirjaga „Eesti novell 2023“ laulavad, tantsivad ja löövad trummi Kai Kask, Urmas Vadi, Ilja Prozorov, Vahur Aabrams, Erkki Luuk, Hänilane, Mikko Lagerspetz, Kristjan Haljak, Brigitta Davidjants, Lilli Luuk, Mudlum, Katrin Tegova, Sveta Grigorjeva, Piret Raud, Andreas Kübar, Maryliis Teinfeldt-Grins, Anastassia Kuznetsova ja Meelis Friedenthal. Klassikute pingi hõivas seekord Albert Kivikas.

Tuntud, vähem tuntud ja tundmatute autorite tasakaal on üsna paigas, sooline tasakaal samuti täiesti aktsepteeritav, nagu ka autorite ealine diapasoon (vanima autori sünnist möödus tänavu 125 aastat ja noorimal autoril täitus 15 eluaastat).

Tiktok-maailm nõuab tiktok-arvustusi. Nõudmisele vastan järgnevalt pakkumisega.

Kai Kask ja „Täpselt nii“. Minategelasele antakse maja ja öeldakse, et ta kirjutaks romaani. „Kirjutama ka ei hakka, seegi on selge. Kuidas veeta aasta, vaba aasta? See, millest unistavad paljud kooli lõpetanud, olles veel nii noored, et enamik aastaid on ees, see kulub neil tühjale-tähjale, Austraaliale ja Balile, mitte veel austritele ja ballidele. Aga kui aastaid on kahe käe sõrmedel, on nii kiire, tõeliselt kiire, et kui jõuaks veel midagigi. Kuidas jätta jälg?“ (lk 13). Segunevad minevik ja olevik ja kerge puäntki on lool olemas. Kai Kase loomingus on see jutt pigem midagi sellist, mis sobiks täitma teiste, mõnevõrra tugevamate lugude vahelist ruumi autorikogumikus.

Urmas Vadi ja „Avanev süda“. Lugu viib meid Vahemere saarele koledate, kuid šarmantsete lihtinimeste ja salapäraste kaunitaridega. Tegelased joonistuvad kiirelt ja selgelt välja, osa küsimusi saab oodatud vastuse, osa jääb vastuseta. Vadi realism on enamasti õrn ja ta tundub inimesi, nii väljamõelduid kui päriselu omi, siiralt armastavat, isegi kui need seda ei vääri. Hea tunde ja meeleoluga veste.

Ilja Prozorov ja „Tuhandendat korda“ (vene keelest tõlkinud Eda Ahi). Raamatu ainuke tõlketekst, iseenesest lihtne ja labane armastuslugu, aga hoiab jõuliselt klassikalise novelli joont, kirjeldused on detailirohked, kuid kindlasti mitte tüütavad. Prozorovil on traditsiooniline, mida iganes see ei tähenda, ja kaasaegne vorm hästi tasakaalus. Selle raamatu kontekstis saab mainida, et ega eestlane nii ei kirjutaks kui tema, ilmselt ei suudakski.

Vahur Aabrams ja „Ületalvelaulud“. Läheb eesti kirjanduses üsna trööbatud teemasse „meenutused sellest ajast, kui ma Tartus tudeng olin, ja mida ma raamatukogus ja selle ees tundsin ja kellega kohtusin ja mida ma seejärel jälle tundsin“. Puumajad ja keeltemaja ja muusika ning armastus ja petmine, nagu ikka. Üldiselt ladusalt kirjutatud, kui ei oleks minategelase pidevat kordamist, et ta ei mäleta, mida keegi ühel või teisel hetkel täpselt tegi või ütles. Saime juba esimesel korral aru, aitab küll.

Erkki Luuk ja „Velpjas kokkukuuluvus“. Eesti tekstieksperimentide kroonitud narr omas mahlas: „kui taotlus rahuldatakse (milles pole muidugi vähimatki kahtlust), tuleb neist seismajäänud eelpoololijaist kurve lõigates täiskiirusel mööda sõita. ometi pole see muud kui vaid lühinägelikkus, mis kedagi nõnda tegema sunnib. tõepoolest: – mida loodetakse sel moel saavutada?“ (lk 70). Tõepoolest, mida loodetakse sel moel saavutada, küsib endalt ka lugeja. Erkki Luuk saavutabki iseennast, ja korduvalt, enamat oleks liig nõuda.

Häniläne ja „Tarõ“. Seekordse novellivaliku kaasaegse osa ainuke murdekeelne tekst ja ikka nii murdekeelne, et põhjaeesti murderühmas üles kasvanuna igatsesin juurde tõlget. Siiski ei jäänud sisu tabamatuks, tarõ on ju tare ja üks armas lugu ühest majast, tarõst, see ka on, loos on loodust, maad, poeesiat ja kaduvat süütuse aega.

Mikko Lagerspetz ja „Hõbepulm“. Mõnus draama, selline, millest armastame rääkida ning mida klatšida, sest need asjad on huvitavad, kui need juhtuvad teiste inimestega. Tegelastest küll lõplikku sotti ei saa ja üldse on tunne, nagu vaataks võõrasse magamistuppa, aga sirgjoonelise, kuigi veidi ülekonstrueeritud suhteloona töötab nagu kellavärk, kuni järgmine magus klatšilugu raamatust või elust enesest peale tuleb.

Kristjan Haljak ja „Külalised“. Seda ainsagi taandeta lühikest juttu lugedes tuli sama tunne kui Darren Aronofsky filmi „Mother!“ vaadates – ega millestki aru suurt ei saa, sest ilmselt ei saa autor ise ka millestki aru, aga teostus on täitsa nauditav. „Ilu on ükskõikne. Ilu ei sure ju samamoodi nagu jahimees ootamatult metsas“ (lk 97). Selle metafoori eest annan kõik andeks, isegi taanete puudumise.

Brigitta Davidjants „Plahvatus nätsuputkas“. Lapsepõlvelugu pöörastest üheksakümnendatest, üks selle raamatu siiramat, vahetumat kaasaelamist pakkunud jutustus, mille põhjuseks võib-olla kokkukõla lugeja enda noorepõlvemälestustega. Esimesed banaanid, kleepsuga nätsud, putkamajandus, kuritegelike grupeeringute omavaheline arveteõiendamine – teie mäletate ja Davidjantsi loos on. Pöördeliste aegade kujutamine lapse silmade kaudu pole kõige värskem võte, aga hästi läbi viiduna on see väga võluv ja autor on tõesti veatult hakkama saanud. Lisaks on alati tore, kui omamaises kirjanduses kasvõi veidi leiab äramärkimist või kirjeldamist mõne siin elava ja ehk veidi märkamatu rahvakillu või kogukonna iseloom. „Plahvatus nätsuputkas“ laseb meil sisse vaadata Eesti armeenlaste eluollu ja see annab möödunud aegade hindamiseks lausa hindamatu lisavaatepunkti.

Lilli Luuk ja „Kurbuse kunst“. Loos kohtuvad kolm maailma hirmsaimat asja, mis üht naist võivad tabada: pisike laps, remont ja lapse nõudlik vanaema. Ja samal ajal tuiskab ka veel, sest me elame ju Eestis, olgu Issand meile armuline. Ainuüksi kõige selle peale mõtlemine võib murda ka tugevaima mehe, mis veel läbi elamisest kõnelda. Aga naised peavad vastu, sellest saame jutu käigus kindlalt aru. „Seda sa ikka tõesti oskad, Ada. Mida oskan, ema. Kurb olla! Inimestel tuju ära rikkuda. See on ikka kunst, Ada, see, kuidas sina seda alati teed. Mina pesin marlesid, keetsin piimapudeleid. Sa ei saa aru, kuidas SINUL on vedanud, Ada. Vaata siin ringi, vaata oma Ivot. Millal te lapsele nime ära panete, Ada? Ta on varsti ühekuune!“ (lk 121). Kogu see äng ja kurbus on põhjalikult ja alasti meie ees. Aga, Lilli Luuk, kas sa kunagi ka naeratad? Naerata ometi!

Mudlum ja „Vana Peedu“. Üks „Eesti novelli 2023“ tugevamaid tekste, inimlik ulmelugu hoogsa fantaasia ja vähimagi venitamiseta. See on lausa õnn, kui üks novell kohe peale hakkab, ilma et autor peaks vajalikuks püüda liiga pikalt atmosfääri luua, mis lõpuks niikuinii ei õnnestu, sest jutt saab enne otsa. Mudlum käsitleb igavese elu temaatikat pealtnäha kergelt ja võrdlemisi mõttetute tegelaste kaudu, aga samal ajal elegantselt ja kõikehõlmavalt. „See on ikkagi imelik, et surma enam ei ole. Väga veider asjade korraldus. Kas nad mõtlesid ikka selle hoolega läbi?“ (lk 135). Ja üks tsitaat veel, sest see on lihtsalt nii hea jutt: „Kui mina kustun, kustuvad kõik tähed. Aeg on nali, vaat mis ta on. Lähme sisse, sääsed söövad ära. Mul on õlut“ (lk 136).

Katrin Tegova ja „Teraslind“. Katrin Tegova novelliloomingu puhul ei saa kuidagi mööda filmivõrdlustest. Sedakorda ei tekkinud paralleel isegi mitte autori enda filmidega, vaid hoopis Julia Ducournau õudse ja (anti)seksika linateosega „Titane“. Neil, kes pole seda filmi näinud, soovitan siiralt mitte vaadata. „Teraslinnus“ on palju seksi ja enamasti üsna sirgelt kirjeldatuna. Võib-olla selle eest saigi „Teraslind“ Tuglase novellipreemia, sest kellele siis ei meeldiks seks lennukiga – teema, mis on eesti kirjanduses siiani väga vähe kajastamist leidnud.

Sveta Grigorjeva ja „Sotsiaaldemokraat ja monarhia“. Grigorjeva episoodidest koosnev lugu on harali nagu haraka pesa ning sinna on kokku kantud sädelevaid mõtteid, isiklikke kogemusi, arutlusi loomingust ja poliitikast ning kõik see on segi nagu sotsid ja kunnid, võta üks ja viska teist. Loo lugemine pakkus parajalt kurnava kogemuse, mis on vist välja vabandatav sellega, et kui mina peeglisse vaatan, ei näe ma Sveta Grigorjevat, aga kui Sveta vaatab, siis näeb. Inimesed ongi erinevad.

Piret Raud ja „Päeva parim hetk“. Pärineb viimase paari aasta parimast eesti novellikogust „Nimepanija“. Mitte kõige meeldejäävam tekst ühest ega teisest raamatust, aga parimas mõttes piretraualik kõigi oma eklääride ja õhku tekkivate veriste vorpide, argielu maagiaga, mida vaid tema oskab näha ja kirjeldada.

Andreas Kübar ja „Carmen Electra“. „Eesti novelli 2023“ kolmas kiri Sõgedate külast. Eelmised kaks olid Erkki Luugilt ja Kristjan Haljakult. Kõiki kolme iseloomustab (ilmselt teadlik) ebamugavustunde tekitamine. Kübar kasutab selleks muu hulgas Gunnar Grapsi spermat hinnaga 400 000 eurot, kogus ebaselge. Kübaral oli siiski ka üks selge lausung sisse lipsanud: „Haapsalus on sitaks igav“ (lk 187). Lugejale eksperimentaalsemat laadi tekstiga näkkusülgamises on siiski ka mõtteselgus võimalik, tõestab see.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Ukselink“. Teksti algne ilmumine Värskes Rõhus viitab sellele, et tegu on noore autoriga. On või ei ole, pole oluline, aga kui on, siis selle kohta on tegu imetlusväärselt tugeva tekstiga. Selle loo võib tuua eeskujuks paljudele vanadele ja kuulsatelegi autoritele: ütle, mis sul ütelda on, tee seda ilusas keeles, tunne kirjutades midagigi, ära ole nagu mingi õnnetusehunnik, palun. Ja üleüldse vajame rohkem jutte Riiast kui Tartust.

Anastassia Kuznetsova ja „* * *“. Taas üks nooremat sorti autori tekst, millest vanad kalad võiksid õppida. Leidlike kujunditega ja mõjuvalt antakse edasi hääbumine, kadumine, ääremaa lagunemine, millest meil valimiste eel pisarsilmil kõneldakse, et hiljem lubadused tolmuks kõdunenud puulehtedena tuulde heita. Nimeta lugu nimeta väikelinnast on nagu Eesti Vabariigi hümn, ainult et aus.

Meelis Friedenthal ja „Abracadabra“. No mida me räägime „Abracadabra“ kohta? Selle jutustuse mõõtu novelli kohta pole muud öelda, kui et tegu on praktiliselt veatu tekstiga, milles on müstikat, huumorit, intelligentsi, tõesti kõike. Kui tegin Loomingule 2022. aasta lühiproosa ülevaadet, siis mõtlesin, et milline tekst loetuist võiks küll võita Tuglase auhinna. „„Abracadabra“,“ mõtlesin. Siis küsiti ka, et mis ma arvan, et kellele võiks anda Tuglase auhinna. „„Abracadabra“,“ vastasin. Vahel ei saa üldse asjadele pihta, siis jälle saad nii pihta, et on saadud. Kuidas see küll juhtus? Müstika, täielik… nojah, abracadabra.

Albert Kivikas ja „Verine väits“. Väga hea leid koostajailt, kasvõi selleks, et tuleks meile meelde, et Kivikas oli tugev kirjamees ka ilma menutaieseta „Nimed marmortahvlil“. Laias laastus on see „Eesti novelli 2023“ kolmas eeskujulik ulmelugu koos Mudlumi ja Friedenthaliga. Kui nii edasi läheb, siis näeme mõne aja pärast ehk, et kogu „Eesti novell“ on eeskujulik ulmekogumik, mille üle üks fantastikasõber muidugi ainult rõõmu võib tunda.

„Eesti novell“ ei saa kunagi olla tugevam kui aasta, mille novellivaramust see koosneb. 2022 oli läbilõike põhjal üsna tubli aasta, eks on paremaid ja on kehvemaidki. Tipud nagu Raud, Friedenthal, Mudlum ja Lilli Luuk olid kõrged, ülejäänutega võrreldes ehk liiga kõrged. Kai Kask, Urmas Vadi ja Katrin Tegova on põnevad autorid, aga kas selles teoses olevad tekstid on just kõige paremad, mis neilt tulnud või tulemas, selles pigem kahtleks.

Anastassia Kuznetsova ja Maryliis Teinfeldt-Grins on noored autorid, aga nad ei pea midagi ega kellelegi tõestama, sest mõlemal, eriti Kuznetsoval, on ette näidata väga vaimustav, lausa eeskujulik tekst, mis lugejaga tõesti räägib, kui see vähegi kuulata oskab.

Sõnasõgedikke leidub alati ja tore, et neid on, kuigi nende loodu tundub paremini töötavat kirjandusajakirja veergudel kui raamatukaante vahele kammitsetuna.

Kui mingit iseloomustavad märksõna või määratlust „Eesti novell 2023“ kohta püüda leida, läheb mõte paratamatult kahele ühisnimetajale, kusjuures mõlemad pärinevad Henn-Kaarel Hellatilt: esimene on „ulme“ ja teine „naiste maailm“. Žanriliselt on just ulmelised tekstid selle kogumiku kõige paremad igal ilukirjandustehnilisel põhjusel ja teiseks, keeruline öelda, kuivõrd korrektne see määratlus on, aga raamatu parimad tekstid pärinevad naiskirjanikelt, kelle haare on lai, hõlmates sirgelt naiseks olemist ja lõpetades üldisemalt inimeseks olemisega.

„Eesti novelli“ uus viisaastak on alanud ja nüüd jääme ootama, mis järgneb.

Mari-Liis Müürsepp. Jäävad ainult silmad. Tallinn: EKSA, 2023. 108 lk. 15.99 €.

„Jäävad ainult silmad“ on seni eelkõige luuletajana tuntud^[1] autori Mari-Liis Müürsepa esimene jutukogu. Kes on tema luuletajaminaga varem kohtunud, ei pea ka värskes novellikogumikus pettuma – ühiskonnakriitika, naiselikkuse erinevad varjundid, üksildus ning igatsus tähendusliku kontakti järele täidavad neidki lugusid. Proosa võimaldab aga esile tõusta Müürsepa moodsal, kohati jõhkravõitugi keelekasutusel. Vähem on poeetilisust ja rohkem huumorit. Luuletustele omane isiklikkus on mahukamas vormis asendunud laiema fookusega, mis lubab autoril tekstist enam distantseeruda, katsetada erinevate perspektiivide ja jutustajahäältega.

Jutukogu pealkiri „Jäävad ainult silmad“ valmistab lugejat ette pilkude paljususeks. Näeme elu kõrgelt ja madalalt, elusa ja eluta, inimese ja looma vaatepunktist. „Elajad“ viib meid kärbeste armulennule, „Mänd“ ööklubi põrandaks saanud männi südamesse, „Narkissos pole surnud“ koduvägivalla all kannatava naise siseilma ja „Põrgulik pang“ alkohoolikust vanamehe raevu ja üksindusse. Enamik lugusid on kirja pandud esimeses isikus, kiht-kihilt paljastuv jutustajaidentiteet moodustab osa novelli puändist. Selline võte sunnib lugejat astuma taldrikule jäänud silmade taha, mõistatama ning kild killu haaval maailmataju taha isikut looma. Eelkõige aitab see aga säilitada empaatiat tegelaste suhtes, kelle eluvalikud kõrvaltvaatajale tihti küsitavana võivad paista.

Tehisintellekti võidukäik on tõstnud küsimuse, kui palju on inimeses inimest. Mulle tundub, et hiliskapitalistlikus ühiskonnas kuigi palju ei ole. Paljud indiviidid on sunnitud taandama end funktsioonide tasandile, millele lisandub väike paratamatu laadimisaeg une, toitumise ja meelelahutuse näol. Sellest vajadusest on tehisintellekt õnneks prii.

Loos „Mutt“ viib Mari-Liis Müürsepp inimese funktsiooniks taandamise absurdini – ema, kelle elu täidab tänamatu poja eest hoolitsemine enese vajaduste, tervise ja heaolu arvelt, muutub lõpuks Snickersi šokolaadibatooniks. Korporatiivse ja lääneliku, kunagi nii ihaldatud maiustuse kehastuseks. See on tipp, lapse nimel toimuva eneseohverduse apoteoos. Võimust võtva metamorfoosi joonivad alla vestlused ükskõikse ja distantseeritud meditsiinisüsteemiga ning (lõpuks) koju jõudnud poja hoolimatu kõnepruuk.

Teose nimilugu leiab aga aset düstoopilises tulevikuühiskonnas, mille minategelane jätkuvalt kulinaarseid elamusi ihaleb. „Naine tundis end kõikvõimsana. Ükski katastroof ei saanud talle keelata naudinguid, mille pärast ta siia ilma sündinud oli“ (lk 57). Lihast on saanud delikatess, mida linna ainsas restoranis harva leida on, ning sündmustiku kestel hiilivad menüüs pakutavad pearoad inimesele aina lähemale – siga, koer, kass ja… lõpuks, paratamatult, ka inimene. Iga liud on risttee eetiliste valikute ja egoistliku ihade rahuldamise vahel. Peategelane valib järjekindlalt viimase.

Kannibalism, mis on üks universaalsemaid kultuurilisi tabusid, on viimaste aastate eesti kirjanduses omamoodi leitmotiiviks saanud. Meenub nii Maarja Kangro musta huumoriga vürtsitatud novell „Tseremoonia“ (2019) kui Janika Kronbergi groteskne pala „Verivorstid“ (2019), möödunud aastast võib siia lisada ka Mehis Heinsaare etnohorrori võtmes kirjutatud romaani „Kadunud hõim“. Väga eriilmelised autorid ning žanrid kinnitavad vaid motiivi olulisust. Inimsöömine ei mõju enam transgressiivse või eemaletõukavana, vaid sellest võib jutustada nii humoorikas kui isegi romantilises, maagilis-realistlikus võtmes. Allhoovus jääb aga samaks – loojad näevad, et tänapäeva inimene on oma pidureid kaotamas. Naudingutest on saanud heaolu mõõdupuu.

Müürsepa jutukogu tegelasi käivitavaks mootoriks on varjatud ihad ja pained, millele ühiskonna poolt pakutavas puudub ventiil. Arvustuse pealkirjaks sai laenatud geoloogia valdkonda kuuluv mõiste, kuna sarnaselt maakoores toimuvate nähtamatute muutustega, millel võivad olla plahvatuslikud tagajärjed, on ka inimhinge nihked enamasti varjatud. Seni, kuni saabub murdepunkt. Lugude dünaamika muudabki huvitavaks inimeste sisemise Richteri skaala jälgimine. Turvalist kodu otsinud naine poeb lõpuks elama kolimiskasti. Eduka burgeriketi omanik leiab sisutühjale kontoritööle leevendust klienditeenindajana. Paha Hugo saavutab võimu hea, ühiskondlikke viisakusnorme järgiva lödipüksi üle: „Ta tundis esimest korda, et elab. Pahal Hugol oli siiski kogu aeg õigus olnud. Just nii peabki tegema. Sa ei ole enam kellegi bitch, ega? Kontrollis Paha Hugo ja Hugo raputas endamisi pead“ (lk 51).

Hapraid siseilmu tasakaalustab tekstide tugev kehalisus. Lendab vandesõnu ja verd, andutakse kehalistele naudingutele, kakeldakse, juuakse ja võrgutatakse. Kõige otsesemalt on kehalise ja hingelise maailma vastuolule üles ehitatud lugu „Ainult fännid“, mis esitab paroodia OnlyFansi leheküljest. Maailmas, kus seksuaalsuse pakkumine on ületanud nõudluse, saab üsna krõbeda tasu eest nautida virtuaalseid vestlusi. „Kõik on ainult füüsilise peal väljas, varjavad hinges valitsevat tühjust seksiga, aga mulle ei piisa sellest. Ma tahaks rääkida, arutada, analüüsida,“ kurdab peategelane oma muret kaastundlikule ekraanile (lk 90). Petmise mõistegi on loos pea peale pööratud. Füüsiline lähedus mõne muu partneriga on okei, aga pisut pikem vestlus magamistoas enam mitte.

Mari-Liis Müürseppa on varasemates arvustustes nimetatud feministlikuks autoriks.^[2] Naise pilku ja meeste pilku naisele leiab tema teostest tõesti palju. Käesolevas raamatus tunduvad naistegelased jagunevat madonna ja hoora arhetüüpide vahel. Lugudes „Mutt“ ja „Narkissos pole surnud“ loovutavad naised oma agentsuse mehe eest hoolitsemisele. Palades „Elajad“, „Mänd“ ja „Ainult fännid“ esinevad nad ainult seksualiseeritud objektidena meeste vaateväljas. Feministlikku võimestamist võib enam leida Müürsepa luulest, tundub, et ühiskondliku satiiri võtmes kirjutatud proosa on sundinud maalima tegelaskujusid jämedama pintsliga. Küll aga on säilinud tema luuleraamatutestki tuttav terav puänteeritus. Enamasti keeratakse „vint peale“ alles päris viimase lause või lõigukesega, mis eelnevalt toimunu ümber mõtestab või arengutele uue suuna annab.

Enim kaastunnet ja mõistmist äratava tegelasena astub lugejate ette ööklubi põrandaks saanud Mänd. Sundseisus, võõras keskkonnas ja hääbumisele määratud puu leiab lohutust teadmises, et saab oma vaikivas kohalolekus inimestele tuge pakkuda: „Mänd oli nende jaoks olemas. Oli, ja püüdis nii teistelegi näidata, kui lihtne on kellegi jaoks lihtsalt olemas olla, isegi teadmata, kas sellest on päriselt kasu“ (lk 63). Vahel sellisest vaikivast kohalolust üksilduse ja igatsuste lepitamisel piisabki. Kui ebakindlas maailmas näib puuduvat tugipunkt, võib leida rahu teadmises, et oled ise suutnud kellegi teise jaoks olemas olla.

^[1] Varem on temalt ilmunud kolm luulekogu: „Paradoksid“ (2018), „Blondiine armastav mees“ (2019) ja „Strippari pisarad“ (2021). Möödunud aastal valiti Mari-Liis Müürsepp Eesti Luuleprõmmu võitjaks.

^[2] A. Loog, Heas naises kasvab kõik kole sissepoole? Postimees, 02.02.2022; Selgus feministlik luulemeister, kes põrutab Rooma Eestit esindama. Postimees, 19.08.2022.

Jaak Tomberg. Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023. (Studia litteraria Estonica, 1736-3888 ; 24). 308 lk. 21.99 €.

Enam kui pool sajandit tagasi kirjutas inglise ulmekirjanik J. G. Ballard lühikese kirgliku essee „Kõiksugused fiktsioonid“. Me kõik elame fiktsioone tulvil maailmas, ütles ta seal, ja need fiktsioonid on oma loomult tehnoloogilised. Ballard – endine elukutseline copywriter – tõstab uue fiktsiooni tegelikult niisiis üsna pulp-popkultuuri keskele, eemale modernismi introvertsusest ja sotsiaalse romaani alalhoidlikust tuimusest. Uue aja kirjandus peaks selle asemel looma uue sideme inimese ja tehnoloogia vahel. Vähe sellest, tuleb kujutleda ennast sellesse tehnoloogilisse maailma. Kirjanduskriitika, ütleb Ballard, seda ei mõista – tema hoiab ulmekirjandusest heasoovliku kõrvalseisjana eemale ning üritab seda seostada pelgalt inimlikus mõttes parema maailma otsingutega. Taipamata, et teadusulme pole müstiline, vaid ateistlik – teda ei huvita parem maailm, vaid auto juhipaneel.

Mitmel omapärasel viisil on Jaak Tombergi raamat tegelikult ka trotslik vastus sellele energiale, millest kutsub meid erutuma toonane Ballard. Aga kriitiline distants teadusulmekirjanduse nüanssidega pole tema jaoks mingi pagendatu seisund, pigem võimalus keskenduda ja teisteltki keskendumist nõuda. Tombergi lugemine võtab omajagu aega, see on päris kindel. Ja kui te selle teksti juurde aastate pärast tagasi tulete, võite sealt eest leida esmakohtumisega võrreldes juba päris uued rõhuasetused.

Ja üks asi on veel eriti tähtis – kogu oma aruka analüütilise manööverdamise juures kannab raamat tugevat emotsionaalset ideed, ja selle räägib Tomberg oma sissejuhatavas peatükis nimega „Enne kõike“ natuke ringiga ka ära. Juttu tuleb Arkadi ja Boriss Strugatski teadusulmeromaanist „Väljasõit rohelisse“. Selle stalkerist peategelane läheb Tsooni parema maailma järele, takerdub oma soovides omamoodi totaalsusse ja sellisena tegelikult ikkagi ka lootusetusse. Lause, millega peategelane pöördub salapärase kullatud kera poole, kõlab nii: „ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA“. Tomberg ütleb kohe sealsamas, et see on „kõige lühem, löövam ja hõlmavam utoopiline soov, mille kirjandusest võib leida“. Kuid paratamatult on neis sõnades algusest peale olemas ka sisemine kramplikkus ja peaaegu autistlik pidurdus. Pluss muidugi Strugatskite romaanist endast hoovav tõsiasi, et too paljude võimaluste territoorium nimega Tsoon ei tee tegelikult muud kui nõuab ohvreid ega anna seejuures suurt midagi vastu. Ehk nagu Tomberg veidi pehmemalt ütleb – „jääb karmi igapäevaelu lämmatavais kammitsais kättesaamatuks, üksnes kaugelt aimatavaks“.

Ent siiski – just siitpeale ongi selge, et raamatul on oma missioon. Tomberg on äsja oma näite kaudu tunnistanud, et miskit meie unistamismootoris võib rikkis ja lukus olla, aga just siit tuleb meil tema arust edasi minna ja sirutada end kompama oma kujutlusvõimele juurde elujõudu ja -võimalusi. Just selleks on vaja tema sissevaateid ulmekirjanduse poeetikasse ja erinevate tulevikuvisioonide filosoofilisi analüüse. Just selleks võtab ta tsiteerida Briti sotsioloogi Ruth Levitase sõnu: „muutused utoopia vormis on hädavajalikud utoopia funktsiooni säilimiseks“. Sest Tomberg on oma põhitoonilt optimist – meie kujutlusvõimet võib alati olla rohkem ja igal juhul leiab ta kuidagi viisi endast märku anda. Meil on sellised ajad, nagu nad just parasjagu on, ja hoiakulist optimismi võib isegi naiivsuseks pidada. Kuid teisalt, usun ma, joonib mõnigi lugeja virtuaalselt oma peas alla just nimelt need lootusrikkad hetked.

Ma ise jäin Tombergi raamatut lugedes algusest peale kinni teatavasse raamistikku. Ühelt poolt seovad autori ambitsioonid ta minu arvates traditsiooni, mis on veendunud, et just kultuur selgitab meile ära inimtegevuse võimalikke pidurdusi ja potentsiaalsusi. Osalt oleks selline pilk diagnostiline, teisalt avaldub sedakaudu võimalus (ja julgustus) midagi muuta. Ilmselt oleks siin põhjust viidata „keelelisele pöördele“, mille järel polnud enam võimalik objektiivselt kirjeldada midagi sellisena, nagu see „tegelikult“ juhtus. Tarvis läks tekstilisi representatsioone ja kultuurilisi koode. Maailm oma tähenduslikkuses pidi avanema meile kommunikatsiooniakti käigus.

Väga erinevad teemad haridusest poliitikani ja muidugi ka tulevikuvisioonideni (tegelikult on Ballardi mainitud esseegi üks sellekohaseid näiteid) räägiti lahti just kultuuri tähenduslikke võimalusi uurides. Erinevad pop- ja massikultuuridebatid on kindlasti suurepäraseks näiteks, sest illustreerivad katseid kultuuri kaudu muutustele reageerida. Siia liigituvad siis Frankfurdi koolkonna teooriad või ka Guy Debordi käsitlused vaatemänguühiskonnast. Samuti massikultuuri vaatlemine ühelt poolt küll sotsiaalse kontrolli ja propaganda võtmes, teisalt isevärki demokraatia-tagatisena.

Samas võib kogu see pilt olla tänaseks oluliselt muutunud. Kultuuri positsioon kaasaegses maailmas on nüüd teistsugune nii mahult kui ka sisult. Võib olla on selle põhjuseks globaliseerumine. Või siis aitab too lihtsalt neid nihkumisi esile tuua. Aga kultuur on tähenduslike seoste asemel üha rohkem taandatud pidevale voolavale ilma tähenduseta kohalolekule. Kultuur on igal pool ja absoluutselt kõik võib saada kultuuriks. Tegelik analoog ehk polegi enam kultuur, vaid hoopis majandus. Kultuuriobjektid isegi ei varja enam, et toimivad osana kapitali katkematust ringlusest. Mida muud on näiteks Spotify kui mitte majandusstruktuur? Siin on ka analüütiline loogika teistsugune, ja tegelikult üsna probleemsel moel. Pikema vinnaga idee võib näiteks olla vabanemine humanistlikust aluspõhjast ja siirdumine posthumanistliku poole – näiteks nii, nagu see toimub kiirendusteooria teatud radikaalsetes suundades, mille eesmärke teoreetik Nick Land nimetas lahtiütlemiseks „inimlikkuse turvasüsteemist“ (human security-system).

Võiks arvata, et need piirjooned siit- ja sealtpoolt ei aita meil aru saada, mida Tomberg oma raamatus teeb, aga ma ei ole nõus. Võtkem kas või esimene peatükk, sissevaade William Gibsoni „Sinise sipelga“ triloogiasse. Siin ütleb Tomberg, et „seespool kultuurivalda on inimene esindanud alati (teadaolevat ja kodust) seespoolsust ning tema tehnoloogilised laiendid ja projektsioonid (lõpuni hoomamatut ja võõristavat) väljaspoolsust“. Ning osutab siis sellele, kuidas kultuuri varasema hegemoonia on nüüdseks välja vahetanud „tegelikkuse tehniline küllastumine“. Gibsoni uutes romaanides on teadusulme asemele tulnud isevärki realism – või isegi pigem naturalism –, milles kirjeldatud maailma ei ohusta mingi väljaspoolsus, mingi kriitiline distants. Gibsoni romaanid on täis eri brändinimedega artefakte, mis kõik viitavad nende kuulumisele harjumuspärastesse tarbimisahelatesse. Inimesed, kes neist objektidest räägivad, heidavad neile ehk põgusat valgust, aga tegelikult seal, nende varjus, ei olegi midagi. Päris sündmusena see kõik ei kvalifitseeru, pigem on tegu disainiga. Ja kuigi Tomberg muidugi tunnistab, et pilk sellisele kirevale maailmale pole analüütiline, hindab ta ometi võõrituslikku efekti, mis sedamoodi kuju võtab.

Aga teine peatükk lihtsalt peab ta pärast seda kuhugi radikaalselt mujale viima, ning nii esitabki ta samalt aluselt uue ja veel nõudlikuma küsimuse selle kohta, kuidas suudaksime me üldse midagi praegusest hetkest erinevat ette kujutada. Millised poeetilised oskused lubaksid meil avastada, et paratamatuseks peetu pole tegelikult suletud ja etteantud süsteem ja et me suudame ette kujutada midagi totaalselt teistsugust.

Tombergi oluline osutus on, et kirjeldatud ambitsioon teadusulmes ei ürita tegelikult tundmatu ja radikaalse võõrituse enese esiletoomist. Ehk siis teisiti öeldes – selle sihiks pole näidata meile avangardsete võtete tulevärki. Pigem saab võõras teistmoodi fookusesse asetatud ja esile toodud, ehkki mitte seletatud ja ammendatud. See, mis siin juhtub, on tegelikult just tähenduslikkuse teatav kriis, ja Tomberg laenab vajaliku mõttekäigu sõnastuse Jacques Rancière’ilt – „ma tajun rohkem, kui ma mõista suudan“. Ehk siis, väidab Tomberg, teadusulmes on objekte, mida on võimalik kujundlikus keeles edasi anda, kuid mille puhul nende mõistmisest rääkida ei saa. Sellest ka võõra, radikaalselt erineva ja salapärase kujutamine teatava pingelise poeetilise töö tulemusena, mis ilmutabki meile ennast läbi mõju ja mitte läbi tähendusliku selgituse. Seejärel vaatab Tomberg analüüsivalt otsa kahele vägagi klassikalisele uurimisobjektile.

Kõigepealt Stanley Kubricki film „Kosmoseodüsseia“ – nii film ise kui ka monoliit, selle keskne artefakt, tekitavad Tombergi väljenduse kohaselt „tõlgitsuslikku nõutust“. Tolle objektiga ei saa rääkida, sest ta ei vasta ja tema vaatlemine ei too midagi varjatut ilmsiks. Kui see tõsiasi ongi meie jaoks äkki mingil moel kriis, siis ometi tuleb just siin ilmsiks Tombergi optimism. Seistes vastamisi taolise objektiga, käivitub inimese küsiv, otsiv ja loomult utoopiline vaim. Tõsi, see püüe ju tegelikkuses sisuliselt ebaõnnestub. Aga meie kujutlusvõime püsib töös ja rikastub siiski. Tombergi teine näide on Stanisław Lemi romaan „Solaris“. Planeet, millele romaani nimi osutab, on hõlmamatu ja mõistetamatu. Teda ei saa taandada millelegi, mida me juba tunneme. „Solaristika“ – terve  teadusharu, mis romaanis tema ümber kujuneb – ei ulatu tegelikult temani. Ilmselt on ta staatus objektinagi üldse petlik – kõik, mida tema kohta on öelda, põrkab sealt tagasi või libiseb maha. Kuid abi pole samas ka sellest, kui vaadelda Solarist mitte kui mingit katkendit välisest maailmast, vaid mõõta teda sisemaailma osana. Solaristikat, mis võib ju tunduda asjatu ja naeruväärne, juhib niisiis tegelikult just see loov püüd, mida Tomberg väärtuslikuks peab. Mis sellest, et meie kasutada pole mingit toimivat teadmiste varamut, vaid pigem nende teadmiste riismed või varemed. Ikkagi on sellistel vastamata küsimustel käivitav jõud.

Natuke üllatusin, et Tomberg ei võta oma võrrandisse sisse psühhedeelse kultuuri märgisüsteemi – tegelikult ju mõlemad tema uuritud näited (Kubrick teadagi eriti) sobiksid selle mudeliga riivamisi kokku. Saan muidugi aru – psühhedeelia puhul võib küsimusi tekitada tema seotus tehisliku naudingu ja ekstaasiga. Ehk siis siin on vaieldav ka tajumine ise, mitte ainult mõistmine. Pealegi on psühhedeelia suuresti maandatud, realiseeritud kujutlusvõime – seda teatud tehniliste võtete kaudu. Samas jälle räägib Tomberg oma raamatu kolmandas peatükis, kuidas utoopilise kujutlusvõime vanad ja staatilised mudelid suubusid 20. sajandil klassikalistesse düstoopiatesse. Selles kontekstis kirjeldab ta peategelase ärkamise motiivi mõnes romaanis koos sealt tuleneva sooviga alternatiive otsida ja nende kaudu vastupanu organiseerida. Too ärkamise motiiv – iseenesest kindlasti seostatav gnostilise traditsiooniga – on psühhedeelias vaieldamatult olemas. Tõsi, niisugune ärkamine osutab sellele osale inimloomusest, mis on ühel või teisel moel kaduma läinud. Psühhedeelne kogemus pole tingimata kujutlusvõimeliselt uus kogemus.

Raamatu neljandas peatükis nihutab Tomberg perspektiivi igatahes hoopis mujale. Tema käsitlus teleseriaalist „Võrgustik“ on hinnatav ja hästi jälgitav, aga järeldustega on mul mõned probleemid. Autor külastab veel kord toda esimeses peatükis Gibsoni kaudu kirjeldatud maailma, mis sündis – nagu ta ütleb – „postmodernse tegelikkuse kehtestumise käigus“ ja kus leidis aset „utoopiliste otsingute siirdumine realistlikku vormi“. Tomberg lähtub Frederic Jamesoni ideest „kujutleda võimalikke utoopiaid kui niisuguseid oma vormide suurimas paljususes“ ja see suunab ta märkama – just mainitud teleseriaalis – neid kollektiivse initsiatiivi puhanguid, mis olgu või vähesel määral ja ajutiselt annavad siin ja seal reaalseid tulemusi. Me saame niisiis maailma tulvil mikroskoopilisi vastupanu- ja kujutlusvõimekoldeid. Ja tegelikult on muidugi maitseasi, kas vaatame seda võimaliku vastupanuenergia pisenemise või mitmekordistumisena. Lihtsalt minu jaoks muudab see pildi pisut liiga avaraks ja kõikehõlmavaks.

Tomberg kirjeldab teleseriaali „Võrgustik“ keskkonda kui suletud düstoopilist hiliskapitalistlike toimemudelitega tervikut. Sellele tehnilisele konstruktsioonile vastanduvadki erinevad praktilised ja pragmaatilised katsed initsiatiivi mujale suunata. Minu umbusk lähtub mitte selliste ürituste edukusest ega edutusest, vaid küsimusest, mil moel süsteem ise taolistest initsiatiividest toitub.

Viies peatükk raamatus seob kokku utoopilisi mõtlemise ja kliimakriisi võimalikud ohud, ja tegelikult on see keeruline hetk. Lihtsalt võib ju tunduda, et arutlustest kujutlusvõime ja tema poeetiliste võimaluste üle pole enam kasu, sest mis ikkagi siis, kui me kõik koos selle sõja kaotame? See on muidugi paanikareaktsioon, selge see. Tomberg jääb tasakaalukaks ning vaatleb oma raamatu selle osa põhilist uurimisobjekti, Kim Stanley Robinsoni „Pealinnateaduse“ triloogiat, paljuski sarnaselt „Võrgustiku“ puhul kirjeldatule – loevad väikesed muutused, õigesti valitud territooriumidel edasi nihkumised, peidetud manöövrid jne. Tomberg uurib protsessi, mida võiks vaadelda isegi küberneetilise „homöostaasi“ võtmes. Ainult et enam lihtsalt süsteemi eneseregulatsioonile lootma jääda ei saa. Vaja läheb mingi täiendava informatsiooni lisamist ja nimelt seetarvis on vaja jõudu, mis kesksena läbib Tombergi raamatu kõiki lehekülgi – utoopilist kujutlusvõimet. Ma tean, et selle jõu mõju on nakkav. Just nagu on seda omal peenel moel ka Jaak Tombergi hoolikas ja täpselt argumenteeritud raamat.