Ühe Lõuna-Venemaa linna hotellis valitses suur hämmeldus. Noor mees, kes oli ainult mõni päev varem kusagilt põhjast tulnud, oli leitud elutuna oma toast. Võõras, kelle peen välimus ei tekitanud kahtluse varjugi, polnud isegi oma nime külalisraamatusse kirjutanud; keegi ei teadnud, kes ta on. Varsti oli ootamatu lask kogu maja liikvele ajanud.
Kõik katsed abi osutada jäid asjatuks, hoolega sihitud kuul oli tabanud oimukohta.
Uudishimulikud käed kobasid peagi noore surnukeha läbi, kuid valulikud jooned selle kahvatus näos ja tuhmunud silmad ei soostunud enam saladuselt loori kergitama. Taskus leidus paar rubla. Tähendab, teda oli meeleheitele viinud rahapuudus? Kes oleks seda osanud aimata.
„On häbiväärne, kuidas see frivoolne kergemeelsus võimust võtab,“ kirus hotelli peremees, küllap pahameelest, et nii sant sündmus oli tema maja rüvetanud.
„Andku Jumal talle andeks,“ lausus vana arst, kui oli läbivaatusega ühel pool, „katsumusi oli tal, näib mulle, juba niigi.“
„Küll on lugu!“ porises peremees. „Kas siis ühtegi dokumenti ei leidu? Mingid sugulased peavad tal ju olema.“
Ahju ees põrandal oli väike tuhahunnik. Noor mees oli oma paberid ära põletanud.
Aga mida annab meile tema nime teadmine? Midagi siiski leidus – märkmeraamat, mille lehtedele oli üht-teist kirjutatud. Laskem surnul endal kõnelda. Küll ta meile andeks annab, võib-olla on koguni tänulik. Niisiis lehitsegem.
„Riias, 14. aprillil 1890. Tahan sind armastada. Jah, tahan, sest sa oled armastusväärne – sina oled see õige.
Oo, milline saladus on loodus, ja suurimaks saladuseks endale olen ma ise. Jumal küll, ega siis loodus ei võinud eksida!? – Lõpuks on mul töökoht, olen nüüd iseenda peremees. Seni ainult unelesin, sest nappis teotahet. Kas nüüd on mul seda piisavalt? Kas mul jätkub jõudu oma kohuseid täita? Minust saab ametnik. Alailma seesama üksluine elu, kirjutamine ja arvutamine, arvutamine ja kirjutamine. Otsekui retk lõputult lagedas lumekõrbes.
Aga olgu mis on, sa oled nüüd vaba, oled mees. Sul on kodanlik amet. Amet teeb mehe, ütlevad mulle inimesed. Kuidas ma seda sõna vihkan – ja ometi on mu saatuseks mees olla, ma pean selleks saama. Tõesti, nagu see oleks ainult kättevõtmise asi. Võib-olla juhul, kui asjaolud on soodsad. Kas peaksin iseenda pärast töötama? Ei, ei, mees peab töötama teise jaoks, talle pühenduma – selline on inimeste tahtmine. Marie, tahan sind armastada, sinu jaoks tööd teha. Tahan, et võiksin lõpuks pea püsti ajada.
Jah, ma tahan.
20. aprillil. Arvan tõesti, et ma tulen toime. Minust võib veel asja saada.
Töö on kibe, pingutav; olen nagu rakkes härg. Kui mõnus oli unenägudes hõljuda. Kaduge siit, kunagise elu päevad! Sinu asi on ihaldada, mitte tahta, et sind ihaldataks. Oo, iseendaga võidelda on raske. Miks ma ennast nii vaevan? – Ära küsi. Olgu nii ja jutul lõpp.
Iga algus on raske. Aga sa tuled kindlasti võitjaks. Sul peab selles maailmas lihtsalt veidi rohkem jonni olema! Ära löö põnnama, Hans.
21. aprillil. Lõpuks võin su lähedale tulla, Marie, lõpuks. Kui mitu päeva on see mõte mind juba innustanud, kui mitu ööd! Mu süda on sinust tulvil. – Aga mis see siis on? See rahutus, see hirm? Eemale minust! Tasa, tasa, ära ennast nii palju piina, truudusetu süda.
Hans, ole kangelane! Sinu vanemad veel rõõmustavad.
Ja mitte ainult nemad! Sa ise januned armastuse järele. Jajah, armastus mängib sinuga. Oled nii pehme, nii igatsev, nii pelglik, melanhoolne – kuid selline on armastuse meeleolu, just nimelt, see pole midagi muud, sa lihtsalt veel ei teadnud. Sa oled mees…
Marie, kas sa suudad mu õnnelikuks teha? Kas suudad? Oo, Marie, mis sellest küll saab! Sa oled ju väga ilus?
22. aprillil. Et kas ta mulle meeldib? Et kas ma teda armastan? Mis küsimused need on! Jätke mu hing rahule. –
Ta on pehme, lahke, tark, võluv, jah, vooruslik, kõik, mida soovite, võib-olla naise ideaal. Jah. Ja selline on Marie?
Minu Marie? Kui vagalt ta kõneleb, kui alandlikult käitub. Vait, sõge süda, ennatlik otsus on ebaõiglane.
24. aprillil. Kuidas vanemad rõõmustavad. Kuuled, Hans? Kuidas inimesed teda imetlevad, nimetavad teda võluvaks ja väärikaks.
Sa ei olnud teda nii kaua näinud. Aeg laseb inimesel küpseda. – Ainult sa ise ei ole küps, oled jäänud ikka sellekssamaks õrnahingeliseks poisiks, kes ihkab üle kõige kuulsust ja jumaldamist.
Kuid Marie tahab, et temaga flirditaks, et ta vallutataks. Kas sa saad sellega hakkama?
Jälle kahtlused, kahtlused iseendas. Sa ei saa ju külmaks jääda, kui igamees imetleb.
Võta ükskord julgus kokku, jookse tormi nagu noor väepealik! Seda ma ju tahtsin, tormijooksuga kogu maailma ära võita, isegi kui seda kaitseks terve amatsoonide armee – aga ainult aeglaselt soosingut püüda… Ei, naise soosingut püüdma ma ei hakka. Kui ta mind armastab, miks ta siis nii kangekaelselt vaikib, miks ta ühegi sõnaga ei vihja, et ta eelistab mind, et ma olen ta silmis ihaldusväärne?
Igapäevane töö koormab mind. Aga parem rügan päevilisena kui põlvitan naise ees.
26. aprillil. Mis siin imestada, et ma nii külm olen, kui teised temaga kurameerivad.
Kas ma pean võistlema või? Nendega? Tegema nägu, et olen ta sulane? – Ta pole mulle veel kordagi ühtegi õrna sõna öelnud. Kas ma olen siis nii palju kehvem?
Ma ei arvanud, et see võiks nii raske olla. Kallid vanemad! Kui need read peaksid kunagi teie silme alla sattuma, siis teadke, mida ma armastusest teie vastu tegin.
Kas ma siis ei tulnud koju tagasi? Andsin käest oma vabaduse, panin end selle väikekodanliku töö ikkesse, ja ma kannatan, kannatan nagu märter, sest ma ei ole koormakandjaks sündinud.
Ja nüüd? – Mul oli tahtmine täielikult muutuda, mul on see tahtmine veel praegugi, sest ma igatsen armastust. – Aga kust seda leida? Inimeste kõõrdpilgud piinavad mind. Need inimesed!
Oo, üksindus, üksindus, sa oled mu ustavaim sõber, aga sinu kallistused teevad mulle haiget. Ma olen inimene, aga kahjuks selline, kes on liiga tundlik.
See igavene „sa pead!“ kumiseb mul nii võikalt kõrvus. Ma ei jaksa enam varsti üksi olla. Ja ma ju armastan sind, Marie. Oo, ma tahan õnnelikuks saada, sama õnnelikuks, nagu on teised.
27. aprillil. Kui armastusväärne vend tal on. Ma polnud teda üheksa aastat näinud. Kuidas ta on õide puhkenud. Jah, me oleme head sõbrad. Meil piisas teineteise mõistmiseks ühest pilgust.
Walter, poiss, sa oled kullatükk. Kui lahkelt ja avali tulid sa mulle vastu, kuidas sa mulle oma suurte tumedate silmadega otsa vaatasid, hoopis teisiti kui Marie. See käepigistus! „Kuule, saame jälle sõpradeks.“ Jah, muidugi saame. Aga Marie? Ta on sinu õde, nüüd saab ta mulle kahekordselt armsaks.
Walter on nõus mind toetama. Ei, ta on nii hea, et mul pole sõnu.
Walter, Walter, kui sa ometi – oh, millest ma jälle unistan! Paber on reetlik. Parem on, kui ta kõigest ei tea.
28. aprillil. Tähendab, homme. Walter vestles temaga tõsiselt. Kuidas mul süda rinnus taob. Kindlasti ainult rõõmu pärast. Ma ei tea, mida öelda. Veel täna lausus mulle isa: sa oled õnnega koos, kui ta sulle jah ütleb. Nii aus tüdruk heast perekonnast…
Jajah, Walter on vallatu poiss.
Hans, veel ainult see üks samm ja sind hakatakse kadestama. Siis muutub kõik. Küll sa näed, ta hakkab püüdma sinu armastust pälvida. Võtab su täiesti oma hoole alla. Mariest saab truu abikaasa. Oota ainult homseni, siis jää sulab.
Täna oled sa veel iseenese päralt! Homsest peale ei ela sa enam endale, sest oled hurmavate armastuse paeltega seotud.
Kui ainult Walter ei lahkuks, mu ainus armas kaaslane! Ta õhin ja särts, tema elust pulbitsev olek peletavad mul kõik muremõtted peast. Ta pillab mulle oma nooruse lättest nii külluslikult. Kas ma ise ei ole noor? Ah, minu noorusel pole päikesepaistet.
Oota vähe, oota ainult natuke veel, ja sa saad õnnelikuks. Miks peaksid sina olema see ainus, kelle taevas on endast eemale tõuganud. Kevad pole enam mägede taga, miks peaks armastusega olema teisiti? –
30. aprillil. Kas see oli armastus? Ma olen kihlatud.
Kas sind ei täida selle sõna juures rõõmujoovastus? Ja see sõna võtab kokku ju kogu õnne, mis on maisel elul noorusele pakkuda. Varastasin oma noore naise huultelt esimese suudluse.
Ta on minu pruut. Oled peaaegu sihil. Sinust sai ikkagi asja, Hans. Sa tõestasid seda. Nüüd joobu õnnest. Heida kõik kahtlused kõrvale.
Kuidas ta mu puudutust pelgas, ehkki ta ju teadis, mis ma talle ütlen. Ta on armas süütus ise. Tõesti, ma imponeerisin talle! Olen kihlatud! See on nii, pole mingit kahtlust!
4. mail. Ikka üks ja seesama. Ta on kartlik nagu värvuke ja vagur kui utetall. Ta armastab mind – aga kuidas? Ta on ehtne õrn neitsi noorte plikade romaanist, end tagasi hoidev, kuid siiski anduv. Jah, ema, ilmselt sa ei eksi, ta on see õige. Aga kuradile see neitsilikkus! Ta on mulle armas nagu jääpurikas.
Kas ma olen vahepealse aja jooksul sammugi võrra edasi jõudnud? Ikka seesama mahe toon, seesama silmade pilgutus, needsamad mõõdetud liigutused.
Millal on ta ütelnud: Hans, sa oled ahvatlev sell, nii ahvatlev, et tahaks sulle kohe musi anda, ja põiminud käed selle kinnituseks ümber mu kaela? Ikka ütleb ta: minu armas Johannes, kui mitte isegi: härra Johannes, kas sa sooviksid… Jah, sooviksin, et sa vähem neitsilik oleks, musternaine!
Alati kui ma ilmun, on ta jälle oma lugupeetud isa moraaliloengutesse süvenenud.
Siis muud ei olegi kui: oi, imetore, jah, eks see vist nõnda olegi… igavesed tõed… Kas sa ei tahaks mulle midagi selgitada? Ära tüütab juba.
Mis ma siis tegema pean? Muudkui ta kannul käima? Temalt igat armastuse märki välja lunima, samal ajal kui tema on nagu mingi keskaegne puust Madonna? Ma ei ole nende igavate nukkude austaja. Oo, Walter, Walter, kui sind ei oleks, sureksin igavusest. Kui sa vallatledes minult suudluse näppad, kui sa minuga koos põldudel hulgud, kogu aeg nalja heites – see on elu! Kõik su tujud kannatan meeleldi ära, üleannetus sobib sulle. Mul pole vaja sind kunagi kaua manguda. Ja kui ilusti oskad sa, armas võrukael, andeks paluda. Aga Marie on mu pruut, püha Marie. Vabandust, ta on su õde. Ega sa mulle viha ei pea?
8. mail. Walter tahab lahkuda! Marie on ikka endine.
Kust peakski inimene võtma jõu muutuda. Kas mina ei jäänud samasuguseks, nagu ma alati olin: armastuse järele janunev, töökoorma all ägav ja üksildane, mis sest, et mul on pruut. Kas ma võin talle öelda, mida ma oma südames tunnen? Jumal hoidku! See kombekas, hästikasvatatud olevus kohkuks ära. Milline kasvatus! Kõik muudkui maha vaikida ja kasvatada oma lastest üleskeeratud nukud, nii et nad teavad ja taipavad elu suurtest saladustest sama palju kui mardikavastne maiööst, milles ta peab sumisema.
Mis ma temaga peale hakkan? Marie ei ole võimeline mind mõistma. Sellele tallekesele himuraid sarvi pähe ei kasva.
Töö saab mulle armsaks; Marie kutsub mind. Ah! – …
10. mail. Hakkaks või naerma, kui sel kõigel mu südames nii mõnitav järelkõla poleks. Õnnitlustele ei taha lõppu tulla.
„Teete mind päris kadedaks. Millise aarde te koju (!) viite. Nii õrn, peen, läbi ja lõhki naiselik olevus.“ Jah, just nimelt. Mulle näib, et iginaiselik veel põhja veab meid.
Oh neid fraase, mis tungivad pussnoatorgetena mu südamesse! Et ma just selle taevaolendi vastu pidin pattu tegema, mina, ideaalne unistaja. Jah, muidugi paras partii, otsekui teineteise jaoks loodud. Nagu ju öeldakse. Sa kas ei tundnud ennast, Hans, või sa petsid ennast. Millal ma teda viimati suudlesin? Kaks päeva tagasi. Seda on juhtunud õige harva. Arvad, et ma olen liiga jahe, isa? Aga ega maa kuust sooja ei saa. Ma ei ole ideaalne, ei. Kuidas ma seda sõna nüüd vihkan! Kogu maailma pahelisus on mulle armsam. Kui ma ometi oskaksin nii paheline olla, et ta mu sinnapaika jätaks. Aga häda selles ju ongi: ma ei oska, ja siiski armastan ma pahelisust justkui värsket kevadõhku. Walter, sinus on peidus see, mida ma vajan.
Marie on sinu õde, aga ta sarnaneb sinuga sama palju nagu kuu päikesega. Päike laseb mul elust rõõmu tunda, teeb mu meeled erksaks, soojendab mind, äratab minus loomistungi. Sa oled just sellise meelevallaga päike.
Kas siis ei olegi kevad? Mai on ju käes. Valged helbed langevad taevast ja katavad noore maapinna surilinaga.
Mis te siis arutate ja imestate reeglipäratuse üle. Kas te siis ei näe, tarkpead, kes te väidate end loodust ja inimesi tundvat, kuidas nood teie reegleid naeruks panevad?
Kui tihti pole kevad mingi kevad, vaid on kõle ja külm, talv aga on pehme ja mahe. Kas ei ole siis kevadtorme? Eks katke õitsev elu oma kõlbluse kahvatu linaga kinni. Nii mõnigi pung närbus, sest vajas päikesepaistet, hellitust, kuid teda räsisid vihm ja tuul.
On’s inimese hing ainsana midagi nii pealispindset, et seda saab lahterdada pikkade ja lühikeste juuste, lihtlabaste harjumuste järgi? Kus lõpeb taim ja kust algab loomariik? On sul julgust seda öelda, sa kõigeteadja, kui oled oma uuriva nina looduse raamatusse pistnud? Looduse sõber – pigem vaenlane, inimtunnete värviskaala on lõputu, aga su silmad on jäänud pimedaks ja sinu haistmine töntsiks…
Hans, jälle sa unistad. Maailm ei muutu kunagi. Ta tahab petta ja olla petetud. Vale on inimese armsaim riietus, seda kandes tunneb ta ennast koduselt. Ainult vähesed ei häbene kanda tõe pidurüüd, sest see on tehtud ämblikuvõrgust ja ilu ning inetus paistavad sellest läbi. Inimesed tahavad aga ühesugused olla, vähemasti ühesugustena näida.
Olgu siis, silmakirjatsege! Ja mina silmakirjatsen koos teiega.
Marie, mul hakkab sinust peaaegu kahju. Ma petan sind. See on ebaõiglane, et ma nii heas kirjas olen võrreldes paljudega, kes võiksid sind õnnelikuks teha. Kas ma olen selles siis süüdi? Mingi saatuse vingerpuss on suvatsenud sind minu käte vahele heita.
Walter, mida sa teinud oled! Seda ma sinult ei palunud. Jah, olen süüdi. Sa olid minuga hea, ja Marie on sinu õde. Mis tead üldse sina sellest, mis mu rinnas praegu toimub? Tahad, ma ütlen sulle? Ei, nii ei või. Pean nüüd minema. – Mis on ebaõiglus? Ebaõiglusega ebaõigluse vastu! Walter, kui sa ainult jääksid. Ah, mis sellest küll saab!
12. mail. Marie arvates olen ma liiga jahe, liiga kõhklev. Mis sa minust tahad, Marie? Kas ma pean sind iga päev taga ajama? Ja sellest peab saamagi minu abielu sisu? Milline põrgu leiutas need piinad ja nimetas vaimustavaks!
„Kui meestele liiga palju vastu tulla, lähevad nad uljaks, lohakaks, kaotavad huvi, neid on vaja iga päev uuesti kannustada.“ Umbes selline jutt. On erandeid, mu lugupeetud daam, on kaalukaid erandeid. Otsi nolki, Marie. See paneb kogu mu olemuse nördima.
„Mehed!“ Nagu oleks see toores puuvili, mis on alati ühe maitsega.
Tee, mis tahad, aga las ka mina käin oma rada! See ennast inimlikuks nimetav maailm jääb mulle üha võõramaks. Mõtted, teie olete mu sõbrad, teid ma usaldan.
Kellele ma saaksin öelda, mis mu südames toimub? – Mitte kellelegi. Ja kui meeleldi ma ütleksin. Oo, kas või ühe korragi! Sulle, Walter – ah, ta on su õde.
Marie, tahaksin, et sa oleksid metsik ja laiduväärne; tahaksin, et saaksin sulle iga tund andestada. Aga see pretensioonikas malbus, mida siin naiselikkuseks nimetatakse, muserdab mind, ajab mind marru. Ma ei suuda…
15. mail. Mind sunnitakse. Oo, see on julm!
See moraalne surve rõhub mu surnuks.
„Sulle avanevad paremad tulevikuperspektiivid. Sa pead ära otsustama. Mis päeva me välja valime? Võid lõpuks kodu rajada, rõõmusta, Hans. Kuidas sa seda igatsesid. Nüüd saabki see teoks. Kuidas, sa kõhkled?“ See on sugulaste hoolitsus, mis käib hea kombega kaasas. Selline vere armastus võib muutuda triviaalseks, isegi tüütuks.
„Kas pole hullumeelsus, kui inimene oma õnnest kinnihaaramisega viivitab?“ Aga kes teile ütles, et ma seda õnne tahan? Tohiksin ma ainult nii rääkida! Aga ma ei tohi – nii armetu on mu olukord.
Pean olema seisukohal, et see ingel on ihaldusväärne, pean leiutama põhjuseid ja ebapõhjuseid, et väidetava õnne haardest pääseda.
Kui kaua ma seda suudan? Varem või hiljem…
Oi jah, mis puutub see teisse, kas ma õnnelikuks saan!
Sa oled ju kihlatud, Hans, ära seda unusta. Mis põhjust sul oleks taoline pärl minema visata? Sa teotad teda. Marie, vaene Marie! Mis tema sinna parata saab, et ma ei suuda teda armastada.
Oo, Walter, Walter, miks sa mulle seda tegid, sa kuri, kaunis geenius!
Inimene peab oma sõna pidama või ta on aust ilma.
Oo, miks ma ei saa lihtsalt öelda, et ma sind ei armasta.
Miks ma ei saa seda öelda? – Milleks on seda võitlust vaja? Jumal, Jumal, ka sina oled mu ära neednud.
17. mail. See käib inimeste ja jumaliku õiguse vastu. Mitte see, et ma selline olen, vaid see, et mind sunnitakse olema teistsugune, kui ma olen. Olen, milline ma olen, ja kui teie olete teistsugused, siis ärge sellega kiidelge. Inimene kandku kõiges pitserit, mille ühiskond talle vajutab.
Te olete võltsid, te valetasite mulle ja seetõttu ei jää mul nüüd midagi muud üle kui teid petta. Ma usaldasin teid, heitsin end teie poolt ausaks, kodanlikuks, rahuldavaks nimetatava saatuse käte vahele. Mu hing on janus, tahaks lihtsalt sõõmugi sellest, mis mul puudub. Koorem, mida te tahate mu turjale suruda, tähendab minu jaoks ülimat viletsust.
Aitab sellest ikkest! Mul on teist ükspuha. Saagu, mis saab.
20. mail. Päev on paigas.
Kuhu ma põgenen? Pääsu ei paista kusagilt! Mu õnnekoletis ajab mulle hirmu peale.
Marie, kui sa teaksid, mida sa mulle tähendad, siis sa loobuksid ise. Ma pean sinust lugu, saa õnnelikuks. Ära sunni mind selleks, mis pole mulle jõukohane.
Kui sa tuleksid pikas looris, pärg peas, kombekalt, silmad maas, lausumata sõnagi peale ühe väriseva „jah’i“, ja sinu kõrval seisaks Walter, tumedad silmad välkvel, kelmikas naeratus suul, ulakas elurõõm palgel – Marie, ma murraksin sulle truudust. Mu mõtted ei oleks sinu juures. Sul oleks põhjust oma abikaasa külmuse üle kurta. Sa ei mõistaks mind. Teeksid endale etteheiteid, tunneksid end hüljatult, küsiksid minult, kas sa oled midagi valesti teinud, ja mina – parem ärgu seda olgu!
See petmine on julm. Kellele me selle ohvri toome? Aule, ühiskonnale.
Mida inimesed sellest arvaksid? Tüdruk, kelle ta kihlatu maha jättis. Ptüi! Mispärast? See asi ei saa õige olla.
Vaene Marie! Aga kui minult peaks küsitama, kas ma siis võin tõtt rääkida? Ei. Olen kadunud – päästmatult.
22. mail. Millised päevad! Tund läheb tunni järel. Riputaksin iga minuti külge tinast kaaluvihi, et nad nii ei tormaks, ma ei suuda neid peatada. Saatuslik hetk nihkub lähemale ja lähemale.
Kuhu, kuhu?
Ainult minema siit! Minema!
Anna andeks, Marie. Vanemad, andestage. Hüvasti, Walter, ela hästi!…
Reisil, 24. mail. Lihtsalt üks ärireis, tühiasi – eks uskuge. Tagasi ma ei tule.
Peterburis, 25. mail. Mind jälgitakse, silmanurgast, aga asjatult. Loodetavasti asjatult. Ja ometi, kui keegi mulle järgneks, mind päästa üritaks? Ah, nad ei suudaks.
Alatiseks sinust lahus!
Ma olen nii üksi. See inimeste sigin-sagin. Need võõrad näod. Kõigil osavõtmatud ilmed!
Oo, kui jube on nii üksi olla! Süda on lõhki – järel on veel ainult sügav haav.
Sinu armas käsi, ema, ei paita mind enam. Misjaoks sa üldse sünnitasid mu siia ilma, mis laseb mul valust surra?
Kus on su reibas naeratus, Walter? Möödas on päevad, mil sa mulle oma helgust ja elusoojust kinkisid.
Ehk peaksin koju minema? – Mitte praegu – ükskord – võib-olla.
Hans, sa oled omapead, tähendab, sa pole üksi. Lahuta meelt. Maailmas on palju võõrast. Mida kõike ma täna ei näinud! Ka need graniitmüürid, mis metsikut jõge vaos hoiavad, on tahtejõu loodud. Kui paljuks on see suuteline!
Moskva, 27. mail. Ah, mul pole jõudu. Olen enda vaenlane, olen üksainus üksindus. Kui ma vaid elada jaksaksin! Kui kaua veel? Oo, et ma oleksin rikas! Aga niiviisi…
Kuld on parim haavapalsam.
Kuidas inimesed mind kõõritavad, otsekui oleksin kurjategija, jätis. Ilmselt käiakse mul sabas. Mu välimusest on juba kirjeldus tehtud. Pea eest on vaevatasu välja pandud.
Ma ei või enam inimeste hulgas olla.
Kui nad mu praegu leiaksid. Kas peaksin laskma endast pilkealuse teha? Mina?
Oo, et mul oleks jõudu teist mitte hoolida, nii nagu teie minust ei hoolinud. Te tallasite mu isiksuse oma jalge alla. Kihutasite mind öö varjus enda juurest minema.
Ja kas see on armastus? – Ma olen kihlatud! Kolm nädalat järjest sadas õnne- ja õnnistussoove. See on nagu veeuputus. Viimnegi elusäde minus kustus. Mul hakkab oma pehmest loomusest vastik.
30. mail. Nägin unes, et Marie istus mu juures ja ootas mu hellitusi. Ma ei suutnud, süda oli külm, käed rippusid kangelt külgedel. Walter, otsisin sind, aga asjatult…
Kiievis, 31. mail. Pea lõhub otsas. Tuhat mõtet tungles seal paari sekundi vältel. Mõtted ei rahulda mind. Tahan elada. Mul on keha. Kes mind mõistaks! Üks järjekordne murtud süda. Kelle asi see on! Põlglik kaastunne, kopika jagu kaastunnet, see on vastus.
Ma ei vaja kaastunnet. Vajan, ma ei tea, kaasvalu, kaasrõõmu. Vajan elurõõmu.
Räägin valjult, kuulutan avalikult, et vermitud münt ei ole asjade väärtuse mõõdupuu. See on ainult tühi näivus.
See on võitlus tuuleveskitega.
Mind on välja heidetud, põlu alla pandud. Ja see juhtus minuga?
Ära siit! Ma jälestan inimeste jälestust. –
Marie, selle hinna eest oled sa vaba, on sinu au päästetud.
Võimatu! Parem olla surnud kui elusalt maetud.
Olen surma mõistetud.
Odessas, 1. juunil. Olen surma mõistetud.
Mõlgutas mu aju mis mõlgutas, aga välja ei mõlgutanud midagi. Mitte ühtegi mõtet, mis võiks mind päästa. Mu vahendid on otsakorral.
Marie, ma ei tohi sind saatuse hoolde jätta. Suunake oma püssitorud minule, olen surmavaks kuuliks valmis. Kuid lasta ennast aeglaselt nõelatorgetega tappa, orjatööd tehes pikkamisi kõngeda – seda ma ei suuda. Teie õnn tekitab minus tülgastust.
Oo, kui elaksime ausatel alustel: tormaksin siis elu ja surma peale, võidaksin või jookseksin lahtise haavaga verest tühjaks. Aga õhk, mida ma hingan, on mürgitatud. Pean pugema kaugetesse üksikutesse urgudesse.
Ja see on Jumala loodud vaba maailm!
Julm suva on sinu seaduseks.
Au, see igavene ilmamadu, himustab meie südameverd juua. – Kuidas päikesepaiste katustel väreleb. Kiskuge need pealt, et kõik, mis pimedusse peitub, saaks avalikuks. Päike, põleta need katused oma kiirtega tuhaks! Oo, milline kõledus!…
Lõpuks jälle meri. Praegu käid sa võib-olla Daugava kaldal, võib-olla otsib su pilk mind voogudest. Sa ei leia mind. Kas ma tegin sulle haiget? Su armsates ilusates silmades helgivad pisarad, su rõõmsad huuled tõmblevad.
Aga sa unustad mu. Unustad mu ära, nii nagu kõik meelest läheb.
2. juunil. Ei und ega rahu! Need uurivad pilgud! Kõik jälitavad mind. Iga sulane on siin mõtete lugeja. Enam ei ole mingit elu.
Walter, sa pead kõike teadma ja siis –
Kell 5. Otsus on langenud. Minu saatuseks on surra.
Mul ei ole hinge taga muud peale selle ühe soovi.
Arve jõuan veel ära tasuda, siis on taskud tühjad. Otsite mind asjatult. Siin ei saa keegi eluilmaski teada, kes ma olen. Kõik põles ära.
Jätan teile selle nimetu tunnistuse, tõendina meie valgustatud humaanse aja piinadest.
Möödas, kõik on möödas!… –“
Mis jääb, on vaikus, ütleb Hamlet.
Saksa keelest tõlkinud Vahur Aabrams
Elisar von Kupffer, Verlobt. Rmt-s: E. von Kupffer, Ehrlos! Novellen und Skizzen. Berlin: Richard Eckstein Nachf., 1898, lk 69–98.